Paljud on kindlasti lugenud Erich Maria Remarque’i groteskset sõjaromaani „Läänerindel muutuseta“, mis käsitleb I maailmasõjas osalenute ja sealt naasnute kannatusi. Käesoleva artikli pealkirjas on seda tiitlit parafraseeritud, ja juttu tuleb sootuks muust kui sõjakoledustest.
20 aastat tagasi, 16. ja 17. juulil 1993 oli Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe elanikel võimalus avaldada oma arvamust territoriaalse autonoomia osas. Kuigi referendumil osalenutest toetas enamus Ida-Eesti autonoomia loomise ideed, ei viidud seda ellu, sest plaan oli põhiseadusega vastuolus.
Vastates Delfi küsimusele, kas Narva linna, kus venekeelseid elanikke on 97%, on võimalik „Eestit viia“, rõhutas Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas, et see on võimalik, kuid mitte nii, et riik käib ainult kontrollimas. Sellesse tuleks kaasata ka Narva elanikke, eriti noori.
Kahjuks on kogu Ida-Virumaa siiani jäänud piirkonnaks, kus Eesti riigi ja eestluse mõju on olnud tagasihoidlik. On nagu lepitud olukorraga, et Narva polegi õieti päris Eesti linn. Nii et peatselt 22. taasiseseisvuse aastapäeva tähistavas Eesti Vabariigis on olukord idarindel siiani muutuseta.
Mullu aprillis puhkes Eesti meedias debatt seoses plaaniga viia Sisekaitseakadeemia (Ska) Narva. Võrgulehel www.olenmees.ee toetatakse kõnealust ideed, kuid lisatakse, et see on vaid üks samm võitluses Ida-Virumaa eest. Samas öeldakse, et kuna vene noormehed on oma eestlastest eakaaslastest sõjandusest märksa rohkem huvitatud, on teenistus Eesti sõjaväes üks edukamaid integratsioonipoliitika mehhanisme.
Ka europarlamendi saadik Indrek Tarand, kes oli 1993. a valitsuse eriesindaja Ida-Virumaal, rõhutab, et Ska Narva viimisel oleks positiivne mõju piirkonna arengule ja senisest suuremale seotusele Eesti Vabariigiga. Ska asub aga siiani Tallinnas, ilmselt pole sealsed töötajad huvitatud pealinna töö- ja elukoha vahetamisest Narva vastu. „Ja nii ollakse olukorras, kus Narva kolledži kõrval esindab seal Eesti riiki vaid repressiivorgani kuulsusega keeleinspektsioon“ (Delfi juhtkiri, 17.07).
Ajaloolane David Vseviov tuli hiljuti välja kontroversiaalse soovitusega – keskenduda oma Kirde-Eestile ja mitte muretseda nii palju Tartu rahulepinguga Eestile kuuluvate alade pärast. Kuigi Vseviov täpsustas kärmelt, et Tartu rahulepingul on Eesti ajaloos märgiline tähtsus ja igavikuline tähendus, vallandas artikkel kommenteerijate seas õigustatud pahameeletormi. Kuid Vseviovil on ühes suhtes õigus: Eesti piiride sees paikneb terve piirkond (Ida-Virumaa), kus pole võrreldes nõukogude ajaga sisuliselt midagi muutunud.
Üks kommenteerija kirjutab tabavalt: „Kui pole setusid Setumaal ega virulasi Virumaal, ei aita ükski leping ega ka parim sõjavägi säilitada neid alasid põlisrahva asualadena.“ Tal on muidugi õigus.
ELLE PUUSAAG