Foto: erakogust
Märt Vähi missioon Eestis – külvata lootust ja usku
E. Puusaag
Vabariigi 96. aastapäeva eel tänas ja tunnustas Eesti Vabariik teenetemärkidega erinevate elualade inimesi. Eesti Punase Risti III klass medali pälvis Kanadas üles kasvanud eestlane Märt Vähi kui sõltuvushaigete abistaja. Selle riikliku autasuga tunnustatakse tema teeneid Eesti riigi ees sotsiaalvaldkonnas ja inimelude päästjana.
Meenub aasta 1990, kui tollane Toronto Eesti Nelipühi Koguduse pastor dr Allan Laur ja tema abikaasa Rael rääkisid, et kavatsevad minna Eestisse vaimulikule tööle koos pastor Harry Leesmentiga Austraaliast ja pastor Märt Vähiga Kanadast New Brunswickist.
Kui 1983. a toimusid esimesed Ülemaailmsed Eesti Piiblipäevad Toronto Stone Church’is, sattusid nad lõuna ajal samasse lauda Märt Vähiga, kes ütles prohvetlikult: “Tuleb aeg, mil meie kolmekesi töötame koos!” See osutus tõeks.
1991. a suvel saabusid kolm pastorit oma peredega Eestisse. Küllap šokeeris totaalselt erinev elustiil ja elatustase 1991. a taasiseseisvumise valudes heidelnud Eestis nende perekonnaliikmeid, eriti lapsi. Kõigest hoolimata peeti uue koguduse avajumalateenistus 17. augustil 1991 Tallinna Sakala keskuses. Seal pandi alus Eesti Kristlikule Nelipühi Kirikule.
Iga algus on raske, eriti muidugi 1991. a Eestis. Räägi pisut sellest ajast. Mis häiris kõige rohkem; mis üllatas; mis tegi rõõmu?
Jah tõesti, see polnud kerge, ehkki olime valmis selleks, milleks olime tulnud Eestisse. Eriti meie perekondade jaoks polnud siin miski normaalne. Nad olid ju jätnud maha oma sõbrad, koolid ja olud, millega olid harjunud. Sellest hoolimata ei palunud nad meilt kohanemiseks abi.
See oli minu kodumaa, minu rahvas, aga sootuks erinev Kanada kultuurist. Sel polnud midagi ühist ka minu eesti perekonnaga. Ma ei saanud aru eriti noorte inimeste keelest, kuigi olin saanud aru oma vanemate eesti keelest. Nägin palju vaeva eesti keele omandamisega, mida ju arvasin ometi oskavat! Ehmatavalt mõjus mulle, et Eestis kõlas nii palju vene keelt. Ma mõtlesin: “Siin ma olen nüüd kodus, kus kõneldakse täiesti võõrast keelt!” Nüüdseks on see kõik muutunud ega pole enam probleemiks. Kuid see polnud mitte ainult keel, vaid ka inimesed, kelle mõttekäike ja tegusid ma alati ei mõistnud. Mõnikord tundus, et ma kuulun siia ja siis jälle vastupidi. Kanadas olime ju alati teatud mõttes välismaalased, aga nüüd Eestis olime korraga väliseestlased, mida meile ka sageli meenutati. Seegi suhtumine on nüüdseks muutunud, aga algul oli seda raske aktsepteerida.
Lisaks oli tol ajal Eestis palju bürokraatiat, vähe toitu ja kütust ning sadu igapäevase elu pisiasju, mis nõudsid justkui täisajalist töökohta, aga peamine oli ju meie vaimulik töö Eestis, mis oli meie eesmärk.
Ometi saime perekonnana hakkama. Täna tunneme selle üle rõõmu. Kogenud kõike seda, hindan ma Eestit kõrgelt. Need, kes seda pole läbi elanud, ei oska väärtustada ja armastada seda, mis neile nüüd kuulub. (Pikemalt Eesti Elu 21.märtsi paberlehes)
Armas Maiste 85
Andres Raudsepp
In my younger days I had a habit of checking the big record stores in Montreal and Toronto for anything with Estonia on it. As luck would have it, I chanced upon a name and a face. The LP from 1966 was simply called “Art Maiste at the Piano”. The face of a good-looking young man – slightly balding - had a look of confident determination that belied the easygoing Armas Maiste that we got to know in later years.
As we Estonians in Canada, whether hyphenated or not, rejoice in Estonia’s regained independence from the Soviet Union while feeling great about Canada’s successes, the question of pride gets intertwined with identity. I suppose that’s how I discovered “Art Maiste at the Piano” a half-century ago.
The accomplishments of fellow-Estos in our various North-American communities – among these New York, Chicago, Los Angeles, Toronto – are used as reference when we need an artist for a special occasion or when booking someone for a concert performance. However, successes in a more international setting are cause for celebration. At a time when a milestone is reached, we have occasion to celebrate a Canadian success at world level!
Armas Maiste was only one of three Estonian-Canadian musicians that I found in the huge 1981 Canadian Encyclopedia of Music I purchased a long time ago. No doubt there have been a number of additions since then. But the main impression that I get from my sources (including the maestro himself) is Maiste’s open attitude toward all forms of music – the sign of a true renaissance man. (Pikemalt Eesti Elu 21.märtsi paberlehes)
Aken basaar
Kui kapis on nõusid ülearu, annetage muist basaarile! Kui kapis on nõusid liiga napilt, ostke basaarilt juurde! Sellist tarka nõu pakuvad basaari kauaaegne klaasi/kristalli/nõude osakonna juhataja Anne Meema ja abiline Reet Lindau Voksepp.
