Laupäeval, 8. veebruaril toimus Põhjala Tütarde lipkonna kokkutulek Eesti Maja kristallsaalis.
Selgitus nendele, kes sellest ei ole teadlik, et paar aastat tagasi otsustasime Toronto gaidlipkonnad ühendada. Eelmine aasta oli ametlikult viimane aasta Põhjala Tütardena, kuid pidasime koonduseid juba koos Rajaleidjatega, mis läksid väga hästi korda. Kokkutuleku põhjus oli pühitseda Põhjala Tütreid ja õnnitleda uut lipkonda. Uue lipkonna nimi on kokku pandud Põhjala Tütarde ja Rajaleidjate nimedest. Sellest saime väga sobiva nime Põhjarada.
Kohale tulid endised ja praegused Põhjala Tütred. Teadustaja oli Emma Soolepp ning kokku oli pandud lühike kava: fotonäitus, ühislaulud, Põhjala Tütarde “triviamäng” auhindadega. Laulis Põhjala Tütarde “koor” Ingrid Silma juhtimisel koosseisus: Taimi Hooper, Elena Lepik, Kadri Munro, Tiiu Remmel, Ingrid Silm ja Kairi Taul Hemingway.
Viimane lipkonna juht, ngdr. Kadri Munro pidas lühikese kõne ja jagas lipkonna ajaloost tipphetki. Mõned siia lisatud:
Lipkonnal on olnud pikk gaiditee, mis algas, kui Helene Tiidus alustas esimese vanemgaidigrupi 1. mail 1949. Nädal hiljem koondas Evelyn Org gaidiealisi tütarlapsi, kes moodustasid esimese gaidsalga. Esimene salgakoondus toimus 12. mail samal aastal. Evelynist sai esimene lipkonna juht ja peale teda on olnud kokku 14 lipkonna juhti, kõige kauem gdr. Margot Nortmaa.
Lipkonna nimi oli valitud gaidide poolt Göteborgi “Põhjala Tütarde” järgi, sest kaks salga liiget (Asta Piil ja Hilja Kuutma) olid sellesse kuulunud. Sooviti ka “sümboolselt edasi viia Rootsi kaudu uuele maale seda gaidvaimu, mis valitses kodu-Eestis” ja oli “lõkkele löönud Rootsis asutatud gaidüksustes”. Rühmade nimedeks said hellakestele “Tibupere”, gaididele “Tulehoidjad”, vanemgaididele “Kullaketrajad” ja hiljem vanematele vanemgaididele ja juhtidele “Mutid”. Nendest “Kullaketrajad” ja “Tulehoidjad” on kasutusel ka uues lipkonnas.
(Pikemalt Eesti Elu 7.märtsi paberlehes)
Estonia and Crimea – some
connections worth considering
Laas Leivat
At the time of this writing the unhindered escalation of Russia’s aggression against Ukraine had not been countered by any meaningful international response producing results. This paralysis in joining in an effective non-military action, is frustrating and perplexing in that we have all witnessed similar scenarios unfold a few times before.
In the case of pre-WWII Sudetenland, the area of Czechoslovakia populated by German-speakers was simply annexed (attached to) by Germany in 1938-39. Two generations later, Russia couldn`t find a logical geographical entity with which to attach Transnistria, but Moscow separated it from Moldava, its home, anyway. And just recently, South Ossetia, which Russia occupied in 2008, had little to do with a Russian minority. The people of South Ossetia live under illusion that they`re independent – they`re occupied by the Russian military, that guards their borders. Their operating budget is supplied by Moscow.
With the exception of a few details, the annexation of Estonia by the Soviet Union offers a somewhat fitting parallel between Estonia`s loss of freedom in 1944 and the current takeover of Crimea. Russia has always claimed that in 1940 Estonia itself had asked to be accepted under the fold of the USSR, but the Estonian parliament that made the `proposal` was stacked with pro-Soviet members, who had been put into place by Moscow-rigged elections that totally misrepresented the will of the Estonian populace. It was absolutely obedient to the Soviet military who had invaded the country the year before. (Pikemalt Eesti Elu 7. märtsi paberlehes)
