* Rieti piltnikepere 1940.a. detsembris. Seisavad (vas.) Hilja Riet, Jaan
Riet ja Elma Riet. Tugitoolis Marie Riet. Jaan Rieti foto
Riet ja Elma Riet. Tugitoolis Marie Riet. Jaan Rieti foto
Kui palju kordi on ta sedasama tänavat mööda alla järve äärde kõndinud ja kauni ürgoru vaateid pildistanud! Kõrgemäel on tema kodu olnud nüüd juba vaat et pool sajandit.
Ei, see ei ole too ilus juugendstiilis häärber, mille arhitekt Karl Burman Hilja isa, Jaan Rieti juhtnööride järgi 1914.a. projekteeris, ja mida Viljandis Rieti majaks kutsutakse. Tollest majast tõsteti kuulus piltnikupere välja 1951.a.
Hilja vaatab oma praeguse elamise madalast aknast välja järve poole ja meenutab. Ta mäletab hästi, kuidas nende päris kodus oli jätkunud ruumi kõige jaoks. Üleval paiknesid elutoad, all fotoäri ja ootetuba, labor ja pimikud. Maja juurde kuulus imekaunis aed, Viljandi vaatamisväärsus, pereema Marie Rieti eneseteostus ja uhkus!
Isa Jaan Riet ei toibunudki 1951.a. saadud shokist ja suri varsti. Ema pidas vastu veel mõned aastad, tema suri 1959. Tütar Hilja oli Tartu Kunstifondis tööd leidnud. Noorem tütar Elma oli jõudnud abielluda ja hiljem õnnestus just temal Rieti majja üürnikuna tagasi minna.
Hilja naasis Viljandisse viiekümnendate keskel, kasvatas siin oma poega Kristjanit ja pildistas jõudumööda edasi. Öösel pimendas ta sellesama kööktoa aknad, tassis ämbritega vett, seadis üles suurendusaparaadi ning kummardus kemikaalivannide kohale. Hiljale jätkus erakundesid ka Vene ajal.
Nüüd Hilja enam ei pildista ja väljas ei käi.
Hilja postkaardid tegid tema isa, Jaan Rieti fotoärile parimat reklaami.
Neid võib leida Eesti kodudes veel praegugi. Foto: Hilja Riet
Neid võib leida Eesti kodudes veel praegugi. Foto: Hilja Riet
Vana naise käeulatuses on suure klaasiga luup ja «Sakala» leht, nurgas televiisor ja kõrvaklapid, seintel raamatud ja fotod.
Fotosid on Hiljal äraarvamata hulk, kõik kenasti süstematiseeritult kas albumitesse, mappidesse või kastidesse seatud. Piltidel on kogu ta elu — kõik ta sada aastat.
Hilja pahameel
Peab siiski ütlema, et Hiljale ei meeldi see juubelipäevajutt (8. jaanuar) mitte üks raas.
«Ma ei ole kunagi surra tahtnud. Ma olen ikka uudishimulik olnud. Aga nüüd ma ootan küll, et ma ära sureks, et mitte see tramburai ei tuleks,» räägib Hilja enne oma tähtsat päeva ja vehib rahulolematult käega.
Hilja meelest on üldse üks suur ülekohus, kui inimene peab nii kaua elama, nagu on elanud tema. Kellele see rõõmu teeb? Mitte kellelegi, arvab ta.
«Ma mõtlen, kui suur vahe on praegu, võrreldes sellega, mis oli veel aasta tagasi. Kohe seniilseks olen nagu jäänud...» Hilja parem ei lõpeta lauset.
«Ja see kole Vene aeg! See on küll hea, et ma ka sellest mitte midagi ei mäleta.»
Hilja on isegi raamatute lugemise pooleli jätnud. Ütleb, et ta pea enam ei võta neid. «Oh, ärme parem räägime!» kordab ta.
Kui Hiljalt küsida, missugune aeg on talle selle saja aasta jooksul kõige ilusam tundunud, vastab ta, et ikka see praegune aeg. Või kui täpsem olla, siis see, mil ta oli veel üheksakümmend.
Siis võis kõike teha. Mingeid muresid ei olnud. «Vaat see oli mu elu kõige ilusam aeg!»
Hilja esimene näitus
Kui Hilja hakkas 89 saama, korraldas kadunud Peeter Tooming Tallinna fotokeldris Lee tema esimese personaalnäituse. Hilja pidi oma esimest näitust nõnda kaua ootama sellepärast, et sel ajal, kui ta noor oli, polnud fotograafide isikunäitused veel moes.
Pallase kunstikoolis õppinud Hilja kõige maalilisemad teosed on kahtlemata pühade- ja õnnesoovikaardid. Peeter Tooming on 11 aastat tagasi aset leidnud näitusest kirjutades nimetanud neid impressionistlikeks natüürmortideks.
Hilja seadis postkaartidele kompositsioone lilledest ja vaasidest, küünlajalgadest ja küünaldest, kujukestest ja raamatutest ning modelleeris neid meeleolukalt valguse ja varjuga.
Kreemika tooniga paber sai tellitud Saksamaalt. Kaartide tagaküljel oli lisaks tavalisele postkaardijoonestikule Hilja Rieti nimi. Mõnikord oli nimi pressitud reljeefse kujutisena kaardi esiküljele. Aastatel 1931—1940 jõudis ta oma isa ateljees pildistada 176 süzheed ja kopeerida kümneid tuhandeid kaarte.
Just neid postkaarte võib pidada Jaan Rieti fotoäri suurimaks populariseerijaks. Neid leidus 1930. aastail igas Eesti kodus ja neid hoitakse alles praegugi.
«Ei ema ega isa tegelnud sellega. Enne mind polnud kusagil niisugust kommet fotosid teha,” seletab Hilja neid aegu meenutades. “Ma olin tõesti esimene, seda võin öelda. Aga järele hakati küll tegema.»
Sajandi algul end Frankfurdis täiendanud Jaan Rieti veendumuste järgi pidi foto olema kõikides plaanides terav ning ka pooltoonides hästi läbi töötatud.
Hilja Riet hakkas mängima ebateravusega ja lõi nii oma piltidele meeleolu. Ta rõhutas tähtsamat ja taandas ebaolulist, tal õnnestus fotodele anda ruumilisust.
Rieti pärand
Jaan Rieti fotokogu, selle klaasnegatiivid, stereoplaadid ja tselluloidnegatiivid andis Hilja koos oma õe Elmaga juba 1971.a. filmi-, foto- ja fono-dokumentide arhiivi. Säilinud ühikute arv äratab aukartust — 60.000.
Tellimuste registreerimise raamatute järgi on teada, et Rieti töökojas tehti aastatel 1896—1948 koguni 79.386 ülesvõtet. Paraku ei ole keeruliste aegade tõttu kaugeltki mitte kõik säilinud.
Rieti piltidele on niisiis 50 aasta jooksul üles võetud Viljandi linna ja maakonna tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelasi, põllupidajaid ja kaupmehi, käsitöölisi ja sõjaväelasi. On arvukalt linna- ja maastikuvaateid, fotosid interjööridest ning tegevusest koolis ja haiglas, kauplemisest turul ja palju muud.
On teada, et ateljees teenindasid kliente peamiselt Rieti perekonna naisliikmed: algul naine Marie, hiljem tema õde Anna Kukk ning tütred Hilja ja Elma. Eriti siis, kui Jaan Riet oli ilmasõjas, aga ka hiljem, kui ta võttis enda peale äri juhtimise, välitööd ja stereofotode tegemise.
Naised edendasid Rieti äri ja Hilja oli üks neist.
Hilja arvamus
Aga kas tema postkaardid võiksid ka tänapäeval inimestes huvi äratada?
Poeg Kristjan, välimuse järgi otsustades oma vanaisa Jaan Rieti moodi mees, arutleb, et põhimõtteliselt võiks neid retrostiilis välja lasta küll.
«Praegu müügil olevate kaartide valik on meil ju kole. Saada pole muud kui Soomes ja Rootsis välja lastud klantspilte,» lausub ta. «Häda on aga selles, kas keegi tänapäeval kellelegi postkaarte üldse enam saadabki.»
Hilja ei kuule hästi ja tahab teada, millest jutt nüüd käib. Kristjan seletab kõva häälega.
Hilja hakkab käega vehkima: «Oh ei, kes neid ometi tahab praegu. Armas aeg! On teil alles idee! Lillepilte on mul terve kast täis...»
