Ärileht meenutas: "Eesti riik on seni emiteerinud võlakirju kahel korral. 1993. aastal mahus 300 miljonit krooni seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004."
Seega oleks asjakohane meenutada seda VEB-fondi moodustamisega seotud võlakirja emissiooni.
Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) eelkäija oli Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsus (EP VOV). Just PEAP ja Balti Ühispank (UBB) hoidsid oma hoiustajate valuutavahendeid Moskvas Välismajanduspangas (VEB). Pärast VEB-i pankrotistumist külmutati seal kõik kuni 1991.aasta 31.detsembrini laekunud valuutavahendid korrespondentkontodel. Ka kahe Eesti panga korrespondentkontodel. See tekitas mõlemale pangale raskusi.
Eesti Panga lahenduseks oli selles olukorras uue panga (Põhja-Eesti Panga - PEP) loomine. Pank kapitaliseeriti nii, et keskpank ja valitsus andsid sularaha ning emiteerisid 300 miljoni krooni väärtuses riiklikke võlakirju. Nende kahe panga hoiustajate vahendid koondati aga nõudeõigusena VEB-fondi. Ehk: kahele pangale maksti sisuliselt kinni nende kaotused, nende pankade hoiustajad jäeti aga kõigest ilma. Seda püüti varjata VEB-fondi loomisega, mis sisuliselt oli ainult nõuete register, mitte midagi enamat.
Valitsuse tähtajalised võlakirjad olid väga soodsad PEP-le, aastane tulusus 10%! Valitsus sai võlakirjade vastu VEB-fondi sertifikaate, mis hiljem Vahur Krafti allkirjaga petukirja abil TSL International abil Venemaal ka realiseeriti. Valitsus ei saanud sellest sentigi.
Samal ajal pidi valitsus võlakirjade eest aastaks 2007 tagasi maksma 585 miljoni krooni! Võlakirjad olid mõeldud PEP-i likviidsuse tagamiseks. Nagu me teame, lõpetas PEP kuulsusetult suurte kahjumitega ja sisuliselt kingiti sealjuures tollasele Ühispangale. Sealjuures pidi valitsus Ühispangale kompenseerima PEP halva majandustegevuse tulemusena kahjumi. Teadaolevalt vähemalt u 240 miljoni krooni ulatuses. Seega läks pankade nn päästeoperatsioon maksumaksjale maksma vähemalt üle 800 miljoni krooni, tegelikult aga veelgi rohkem!
Kuidas kasutati aga riiklikke võlakirju, selgub omal ajal tehtud Riigikontrolli auditist: "Faktiliselt ei toimu võlakirjade ostu-müüki. Toimub nende pantimine tähtajaliste deposiitide tagatisena. Hoiupanga ja Hansapanga seisukohalt toimus nende pankade vabade vahendite tulus ja riskivaba paigutamine riiklikku panka riigi garantiiga.
Ning Siim Kallas, Vahur Kraft, Andres Lipstok, Andrus Ansip, Jürgen Ligi püüavad meile tõsise näoga kõik need aastad seletada kui edukalt nad pangandust päästsid. Inimesed kes korraldasid sellise hinnaga päästeoperatsiooni peaksid olema luuaga minema aetud igasuguste majandusotsuste vastuvõtmise juurest. Aga tegelikkuses nii ei ole. Miks?
