Europarlamendi valimistel saavutasid sotsiaaldemokraadid Eestis suure võidu. Kas see oli märk sellest, et nüüd on aru saadud, milliseid suuri sotsiaalseid probleeme toob majanduse kiire kasv endaga kaasa?
Eesti saadik Euroopa Parlamendis Toomas Hendrik Ilves andmas intervjuud Aino
Siebertile. Foto: Siebert
Siebertile. Foto: Siebert
Tasapisi hakkavad inimesed seda mõistma. Rahulolematus on küll kogu aeg olnud aga ma usun, et varem oli selline fetisheeritud hoiak, silme ees seisis lihtsustatud skeem: parem on hea, vasak on paha. Ei saadud aru, et kaasaegne sotsiaaldemokraatia, mis esineb Rootsis, Soomes, Taanis, Saksamaal, ei ole võrreldav kommunismiga, nagu üritasid parempoolsed valitsused seda Eestis serveerida. Minge näiteks Saksamaal kellelegi ütlema, et sotsiaaldemokraadid on kommunistid. Usun, et üha rohkem inimesi on hakanud Eestis aru saama, et tegelikult see poliitika, mida tehakse Soomes, Rootsis või Saksamaal, on normaalne poliitika. Vastupidiselt Eestile, kus näiteks väikesepalgalised maksavad oma tulumaksuga ka rikaste emapalga kinni, on ikka päris kummaline.
Nii, et Te arvate, et sotsiaaldemokraatide võidukäik Eestis jätkub?
Tasapisi ikka. Kindlasti aitab meid see, et üha rohkem noori inimesi käib Euroopas ringi. Tänu sellele muutuvad ka noorte inimeste arusaamised. Olen kohanud palju noori, kes on välismaal õppinud või töötanud. Kui nad tulevad Eestisse tagasi, on neist tihtilugu saanud sotsiaaldemokraadid. Varem ei olnud neist mõned aru saanud, mis see sotsiaaldemokraatia siis tegelikult on. Nende jaoks oli see olnud mingi tont, nad olid uskunud mingit propagandat kommunistlikest ideedest. Võõrsil aga olid nad mõistnud, et just sotsiaaldemokraadid on kommunistide kõige suuremad vaenlased. Külma sõja ajal ei olnud kaugeltki vasakpoolsed need, kes tahtsid teha Nõukogude Liiduga kõiksugu „tehinguid“. Vasakpoolsed seisid pigem just palju rohkem inimõiguste ja vabaduste eest väljas.
Kas Teie erakond koolitab poliitiliselt Eestis noori?
Jõudumööda korraldame seminare. Aga minu meelest ikka oma silm on kuningas, mistõttu on parem, kui inimesed näeksid ise, kuidas sotsiaaldemokraatia praktikas toimib.
Milline on Teie enda sotsiaaldemokraatlik taust?
Minu vanaisa oli juba enne sõda ametiühingute ideest nakatunud. Ameerika Ühendriikides olin ma demokraat ehk liberaal, mis ei ole Eesti mõistes „liberaal“, vaid pigem sotsiaaldemokraat, ja see oli kuidagi loomulik ja ma ei saa öelda, et mind oleks mingist suunast mõjutatud. Minu arvates on see lihtsalt olnud normaalne lähenemine elule.
Kas eestlastel on huvi Euroopa Parlamendi töö ja saadikute tegemiste vastu?
Peamiselt on küll olnud see huvi kollase ajakirjanduse poolt, millele järgneb lugejate informeerimine stiilis, et nemad käivad seal Euroopas, kui suur on nende päevaraha. Ma ei liialdaks, kui ütleksin, et selline huvi on 95%. Nüüdseks on aga siiski ka eesti meedia — tõsisem ajakirjandus — aeglaselt hakanud aru saama, et see, mis toimub EL-is, on oluline.
Hea näide varasemast suhtumisest: 2003. aasta detsembri lõpus võeti samal päeval Iraagis kinni Saddam Hussein ja Roomas lõppes arutelu Euroopa Põhiseaduse üle fiaskoga ehk krahhiga. Kui välisajalehed olid täis pikki reportaazhe mõlemast sündmusest, siis Eestis meedia kajastas peateemana Saddami kinnipidamist, avaldades ainult 500 tähemärgiga väikse artikli, teatades, et Euroopa põhiseadus kukkus läbi.
Eesti ajakirjandus üleüldiselt, siinkohal ei räägi me mitte ainult EL-is toimunu käsitlemisest, peab Euroopa Liitu üheks imelikult võõraks, liiga keeruliseks asutuseks, et sellega tegelda. On ju oluline, et alates 1. maist 2004 otsustatakse väga paljud Euroopat puudutavad küsimused meie kaasosalemisel ja ka Eestil on ju omad seisukohad, kuid eesti ajakirjanduses ei leia see kuigi suurt kõlapinda. Mulle tundub, et eesti kirjutav meedia ei tea sedagi, millised on konkreetselt Eesti seisukohad küsimustes, mida käsitleb Euroopa Parlament. Kuid teadmisteta ei saa ju tekkida huvi selle vastu, mis Strasbourgis toimub. Sellest on väga kahju, sest siin tehakse päris palju ära. Meedia peaks jälgima, mis on parlamendis päevakorras, kuidas hääletatakse jne., aga mitte tundma huvi vaid siis, kui tegemist on mingi kõmuga.
Kas ja kuidas on lahenenud maride küsimus?
Praegu on veel vara öelda, sest alles valmistatakse sel teemal ette resolutsiooni. Tulemas on ka raport EL-i toetuse kohta, mis läheb arutamisele ühtlasi Inimõiguste Komisjoni. Aga kõik võtab oma aja. Ainuüksi tekkinud probleemide saamine päevakorda võtab kolm nädalat aega. Seejärel toimub esimene arutelu, siis teine jne. Iseenesest aga see, et probleemi pannakse tähele ja selle vastu on tekkinud huvi, on tervitatav nähtus. Maride puhul on tunda, et Ungari, Soome ja Eesti saadikud on maride küsimuses üksmeelsed ning on seda hoogsalt tagant lükanud, mis tähendab, et kõnealusest probleemist enam lihtsalt mööda minna ei saa. Millega see aga kõik lõpeb, ei oska veel öelda.
Saksamaal on käibel ütlus „ossid-wessid“ ehk uued ja vanad liidumaad. Kuidas on olukord Euroopa Parlamendis, kas ka siin räägitakse „uutest-vanadest“ ehk „ossidest ja wessidest“?
Euroopa Parlamendis on tõepoolest vastuolud. Need ei ole parteilised, vaid puudutavad n-ö uusi ja vanu liikmeid. Küsimus on üldisest suhtumisest, kuidas peaks Idaga käituma. Mõni aeg tagasi oli Ukraina päevakorras, kuid eeskätt arutatakse Venemaaga seonduvat. Just uued liikmesriigid surusid läbi toetava resolutsiooni Ukraina kaitseks, mis vaevalt oleks läbi läinud ilma uute liikmesriikideta. Kui me jälgime Euroopa Parlamendis toimuvat, siis ei vaielda mitte erakondade tasandil, vaid pigem on see debatt uute ja vanade liikmesriikide vahel.
Üks konkreetne näide välispoliitikast: Enne, kui uued liikmesriigid tulid parlamenti, oli pikalt arutusel Ladina-Ameerika olukorra käsitlemine. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Slovakkia ja Tshehhi pööravad aga nüüd saadikute tähelepanu hoopis Ukraina, Valgevene, Moldova ja Gruusia probleemidele. Samuti tuntakse palju rohkem huvi selle vastu, mis toimub Venemaal.
Ka on tõsiasi, et välispoliitilistes küsimustes hoiavad ikka veel vanad suured lääneriigid kokku?
Mäletame ju hiljutist Vladimir Putini kohtumist Jacques Chirac’i, kantsler Schröderi ja Hispaania peaminister Zapateroga, kui teatati, et kohtumisel käsitletakse erinevaid küsimusi, ka Balti riikide ja Poola probleemi. Ükski nende riikide saatkondadest või välisministeeriumidest ei informeerinud ega konsulteerinud „kõne all olevate“ riikidega. See on täiesti lubamatu Euroopa Liidu kontekstis. Veelgi laiemalt „uute-vanade“ riikide vahelistest probleemidest. Näiteks, mis puudutab Eestile vägagi olulist teenuste direktiivi — igasugused teenused, mis hõlmavad suure osa Eesti majandusest —, siis vanad liikmesriigid, nagu Saksamaa, on selle direktiivi vastu, väites, et sellega kaasneb sotsiaalne dumping. Financial Times’is oli väga hea lause: „What is social „dumping“? See on prantsuskeelne termin, mis tähendab konkurentsi Ida-Euroopast.
Nii et „uute-vanade“ vaheline küsimus on Euroopa Parlamendis see, millega me siia saabudes alustasime. See ei ole küll terav, kuid see-eest pidev küsimus. Vanadel liikmesriikidel on väga tore nostalgiaga rääkida ajaloolisest Saksa-Prantsuse sõprusest. Kui jutt läheb aga üle Balti riikide okupeerimisele, Jalta konverentsile, siis öeldakse meile — mis te kogu aeg sorgite ajaloos ja et ajalugu pole oluline, vaid oluline on tulevik.
Sellist üldist hoiakut ei või aksepteerida. Ajalugu peab olema võrdne ja selgeks räägitud. Ei ole olemas ainult Lääne-Euroopa minevikku, on ka uute liikmesriikide minevik. Ei saa olla nii, et ühe minevik seatakse tähtsale kohale ja teiste ajaloost ei tohi mitte rääkidagi — ja ennekõike just seepärast, et sellest on lihtsalt piinlik rääkida.
