Euroopa Parlamenti valitakse alates 1979. aastast
iga viie aasta tagant saadikud, kes esindavad 450 miljonit inimest. Alates möödunud aastast, pärast liitumist Euroopa Liiduga (EL), on Europarlamendis esindatud ka Eesti oma kuue saadikuga: Toomas Hendrik Ilves, Andres Tarand, Marianne Mikko (Sotsiaaldemokraatlik Partei), Toomas Savi (Reformierakond), Tunne Kelam (Isamaaliit) ja Siiri Oviir (Keskerakond). Oleme avaldanud kaks artiklit, kus küsimustele vastasid Andres Tarand ja Marianne Mikko. Seekord kohtus autor Strasbourgis Toomas Hendrik Ilvesega. Kuna käesolev intervjuu on üsna pikk, aga kindlasti lugejatele huvipakkuv, ei hakanud me seda lühendama ja avaldame usutluse kahes osas.
9. mai pidustused Moskvas. Kas see on poliitiliselt õige, et II maailmasõja lõppemist tähistatakse just Venemaa pealinnas?See on päris keeruline küsimus. Idaeurooplased ehk uued liikmesriigid ei ole küll eriti rahul sellega, mis praegu toimub ja me üritame korraldada Strasbourgis 10. mail teistsuguse ürituse, kus arutleme nõukogude okupatsiooni. Vanade ja uute liikmesriikide vahel on praegu suur kuristik, sest lääneriigid ei olnud Nõukogude Liidu poolt ju okupeeritud. 9. mail, mis on ka siin teatavasti pidupäev, ei tähistata küll mitte II maailmasõja lõppu, vaid Euroopa päeva. Vanad liikmesriigid, eriti Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia tahavad iga hinna eest hoida oma suhteid Venemaaga ja on valmis selle nimel ignoreerima, mis Ida Euroopas reaalselt aset leidis, aga nii ta on.
Teiseks on neil muidugi teatud süümepiinad, sest Jalta konverentsi resolutsioonile ei kirjutanud alla mitte ainult Stalin, vaid ka Lääne juhtivad poliitikud. Jalta konverentsi 60. aastapäev jäi samuti tähistamata, oli natukene piinlik sellest rääkida.
Kommunismi ülesehitamise tulemusena on uued liikmesriigid Ida-Euroopas vaesed. See on ju kõik kommunismi okupatsiooni tulemus, mistõttu peaksid ka lääneriigid sellest omad järeldused tegema. Balti riigid okupeeriti, neist keegi ei astunud vabatahtlikult Nõukogude Liitu ega rõõmustanud kaugeltki selle üle.
Niisiis on see päris keeruline probleem ja seda enam kahetsusväärne, et Venemaa ei tunnista ikka veel stalinliku rezhiimi kuritegusid, ka Saksamaa territooriumil. Moskva on aga edukalt 9. mai pidustusi politiseerinud, mille all ka nüüd meie kannatame.
Venemaa on alustanud Eesti vastu verbaalse sõja... See on alati nii olnud.
[/B]Kuid kas see on seekord Venemaa poolt lihtsalt solvumine, nagu nad seda ise nimetavad või on meil oodata konkreetseid poliitilisi tagajärgi?[/B]
Ma usun, et on mõlemat. Venelased ei saa kunagi aru, et kommunism võrdub natsismiga. Ühele vene liberaalile ma ütlesin, et meile (eestlastele) olete te mõlemad mõrtsukad — nii Nõukogude Liit kui natsi-Saksamaa. Naine hakkas nutma ja küsis, kas te tõesti nii arvate... Selgitasin talle, et kui võrrelda tapetud eestlaste arvu ja kelle süü läbi see toimus, siis olite te (venelased) veel hullemad. Lisasin veel, et ei hakka siin vaidlema aga lihtsalt soovin öelda, et te olite samasugused.
Teiseks on Venemaal selge poliitiline suundumus diskrimineerida Balti riike ja üldse Ida-Euroopa riike ja ühtlasi annab see Venemaale võimaluse nimetada meid fashistideks. See kannab ju, nagu mõningaid lääne ajalehti jälgides võib tõdeda, ka teatud vilja. Vene propaganda tulemusena on tihtilugu tõlgendatud, et baltlased olid tegelikult natsid ja sellepärast ei tule nad ka Moskvasse Võidupüha tähistama. Sel propagandal on selline pinnas tõepoolest olemas. Kahjuks.
Te nimetate asju õigete nimedega. Kas seetõttu, et olete välismaal sündinud ja lääne kasvatuse saanud? Kas aga ka n-ö kodu-eestlased julgevad venelastele eesti suhtumise otseste sõnadega selgitada?Ma usun, et praegu ei loe see enam midagi, kust keegi on pärit. Eestlased ütlevad Eestis samuti otse välja. Näiteks ütleks Tunne Kelam Teile sama, mida mina.
Kanada eestlased organiseerivad 5. mail Ottawas pressikonverentsi selgitamaks kohalikele ajakirjanikele Eesti ajalugu. Minule isiklikult on jäänud alati mulje, et eestlased ookeani teisel poolel jälgivad poliitilisi sündmusi aktiivsemalt ja võtavad ka rohkem sõna kui Euroopas.Küllap see nii on. Ma olin ka ise sinna kutsutud, kuid kahjuks ei saa ma sel päeval minna, seetõttu soovitasin kedagi teist. Raske öelda, kas eestlased on seal poliitiliselt rohkem organiseeritud. Nad on ju samaaegselt ka kaugemal sellest reaalsusest, mis eksisteerib praegu Eestis. Argipäeva probleemid, millega inimesed tegelevad, on hoopis maisemad kui poliitilised võitlused. Loomulikult on Eestis välispoliitika teema, mis ärritab või huvitab inimesi, aga kui samal ajal vaadata, milline on Eestis elatustase, millest sõltub ka inimeste esmaste vajaduste rahuldamine, mille eest nad päevast päeva peavad muretsema, siis ei jää nii mõnelgi enesele poliitika selgitamiseks enam aega. Kanadas või Ameerikas on sellised esmavajadused nagu söök, üür, elekter ja riided lastele juba lahendatud, need asjad ei ole seal probleemiks.
Kas Eesti sotsiaalseid probleeme kajastatakse väliseesti ajakirjanduses liiga vähe?Ma ei tea, kuid tundub, et neid probleeme ei panda lihtsalt tähele. Väliseestlased käivad tavaliselt Eestis suvel, seal on ilus ja tore. Ma usun, et need väliseestlased, kes elavad üle talve Eestis kuskil maakohas, näevad asju veidi teistmoodi.
Ükski Eesti valitsus ei ole tänaseni suutnud oma valitsusperioodi lõpuni vastu pidada. Mis on selle põhjuseks?Edukus. Ma lükkan kategooriliselt tagasi sellised kommentaarid, mis tulevad lääne-eurooplastelt — teil ei ole stabiilset valitsust! Heites pilgu ajalukku, vaadakem, kui palju stabiilseid valitsusi on olnud Ida-Euroopas, näiteks Rumeenias või Moldovas. Paratamatult on need valitsused, kes julgevad midagi korda saata, nagu näiteks Laari valitsus, kus lükati läbi väga rasked reformid, ebapopulaarsed. Neid rahvas ei armasta, kuid nad olid väga hädavajalikud selleks, et Eesti võetaks vastu EL-i ja NATO-sse. Riigi kodanikele ebameeldivate, kuigi ehk riigile endale pikemas perspektiivis siiski kasulike otsuste vastuvõtmisega ja reformide käivitamistega langeb iga valitsuse populaarsus. Selline reegel, et valitsus on stabiilne, püsib võimul kogu valimisperioodi, tähendaks seda, et ei ole juletud teha algust vajalike otsuste vastuvõtmisega.
Vaatame näiteks erastamist, mis oli hädavajalik. Loomulikult oleks olnud konkreetselt valitsusele palju menukam mitte erastada, mitte liberaliseerida hindasid ja mitte kehtestada raskustega sündinud kõva konverteeritavat valuutat. Kõik need tähtsad otsused viisid, eriti algaastail, valitsuse populaarsuse kiirele langusele. Kuid need oli Eestile vajalikud sissepääsuks EL-i. Kui me ei oleks teinud neid raskeid otsuseid, siis oleksime praegu nagu Bulgaaria ja Rumeenia, kes alles seisavad EL-i ukselävel.
Täna aga võiks öelda, et suuri fundamentaalseid reforme, mis olid meie ees 1990-ndate alguses, ei ole enam päevakorras, kuid nüüd on teine häda käes — Eesti valitsused on muutunud populistlikuks. Püstitatud eesmärgid, nagu EL ja NATO, on saavutatud, kuid pakkuda rahvale midagi täiendavat või uut, kuidas edasi minna, seda ei ole. Nüüd on meil juba teine populistlik valitsus, mis on täiesti visioonideta ja oma strateegiata. Nad teevad vaid taktikalisi käike, püüdes sellega võita odavat populaarsust. Ka juba eelmine, Partsi valitsus ei omanud mingisugust nägemust, millises suunas Eestit peaks juhtima. Nende peamine mõte liikus vaid selle ümber, kuidas populaarsuse gallupite skaaladel ülespoole liikuda. Praeguse, Ansipi valitsusega oleme taas uues faasis.
Kui palju Te ennustate uuele valitsusele nö eluiga?Valitsus alles astus ametisse ja mina ootaksin ikka need 100 tegutsemispäeva ja alles siis annaksin oma hinnangu.
Kas EL-i parlamendis ei tulda Teie juurde küsimusega: „Mis, kas jälle uus välisminister....?“Väliskomisjon tegeleb välisasjadega. Sotsiaaldemokraatlikus fraktsioonis võidakse ehk küsida, kuigi seni pole seda veel tehtud. Me tegeleme kõige sellega, mis toimub väljaspool EL-i. Nüüd, kui Eesti on EL-i liikmesriik, siis arutame ka meie koos teistega Ukraina, Venemaa, Süüria või muude riikide asju, EL-i sisesed asjad meid ei puuduta.
(Järgneb)
