Nädala portree252.000 elanikuga Strassburg on Elsassi suurim linn Département Bas-Rhin'is. Siin asuvad erinevad Euroopa institutsioonid, mh. ka Euroopa Parlament ja Euroopa Inimõiguste kohus. Rikka ajalooga linn, mida enne nimetati Argentorate'ks, asutati juba 12. saj. e.Kr., mil see oli roomlaste armee tugikohaks.
Euroopa Parlamenti valitakse alates 1979. aastast iga viie aasta tagant saadikud, kes esindavad 450 miljonit inimest. Alates eelmisest aastast, pärast liitumist EL-iga, on Europarlamendis esindatud ka Eesti oma kuue saadikuga: Toomas Henrik Ilves, Andres Tarand, Marianne Mikko (Sotsiaaldemokraatlik Partei), Toomas Savi (Reformierakond), Tunne Kelam (Isamaaliit) ja Siiri Oviir (Keskerakond). Kuidas nad on oma uute ülesannetega hakkama saanud? Milles nende töö parlamendisaadikuna seisneb? Mitmetele küsimustele püüdsin ma 22. veebruaril leida vastuseid, kohtudes Strassburgis Andres Tarandiga.
Kuidas Eesti asja ajamine europarlamenis edeneb? Esiteks, meil läks tükk aega, enne kui selle suure masinavärgi sisse saime. Nüüd oleme kaks kuud valitsusega nõu pidanud, sest meie siin kuuekesi ei jaksa kõigil 21 komisjonil silma peal hoida. Meid on kuus ja igal ühel on üks põhikomisjon, üks tagavara ehk täiendav komisjon. Ja mis toimub mujal, kuuleme me nö väga pinnapealselt. Ja kui seal on Eesti huvid kusagil mängus, siis palume valitsusel — ministeeriumid on Eestis ainsad, kes kogu materjali valdavad —, et nemad esitaksid meile, missugused paranduse me võime veel siin viimasel hetkel teha.
Te olete ju juba kaua olnud poliitikas, kuid mis on olnud Teie jaoks Euroopa Parlamendis uus ja huvitav? Jah, liigagi kaua olen olnud poliitikas. Olen sageli mõelnud, et nüüd tuleb sobiv hetk ära minna, samuti ei olnud mul kavatsust Euroopa Parlamenti tulla. Mul on aga niisugune pulk peas, et kui sa oled valimisnimekirja kord läinud ja siis satud valituks, siis peab ka minema, sest muidu on minu arvates tegu justkui petmisega.
Kas Euroopa Parlamendis küsitakse Teie käest, miks Eestis venelasi kiusatakse? Kui vaatame vähemuste probleeme laiemalt, siis näiteks baskid Hispaanias on ilmselt traditsiooniline vähemus. Korsiklased Prantsusmaal on samuti traditsiooniline, kuid prantslastega ei taha sel teemal keegi rääkida, sest nad ilmselt solvuvad kohe. Euroopa on niisuguseid keerulisi minoriteetide juhtumeid täis. Lätis ja Eestis on teatavasti enamus venelasi siiski uustulnukad ja tänu okupatsioonile on tegemist pigem ümberrahvastamisega. Meil on muidugi venelased Peipsi ääres 300 aastat elanud, kes on traditsiooniline vähemus. Ma ei usu, et Euroopa Liidus see teema suuremaks paisub, sest oleme ju meiegi kohal selliseid debatte pidurdamas.
Mida Te arvate Vene Riigiduuma väliskomitee esimehe Konstantin Kossatshovi arusaamadest lähiajaloost ja tema ettepanekust, et peaksime hakkama ajalooõpikuid ümber töötama? Jah, ma vaatasin seda artiklit. See on nii tüüpiline. See, mis tuleb Lenini-aegsest bolshevismist ja mis venelastele endile kasulik on, võetakse Venemaal rõõmuga üle ja see kehtib. Kuid mis ei meeldi, seda ei võeta, olles sama põhimõtteliselt Nõukogude Liidu õiglusjärglane. Samamoodi võivad meie naabrid Tartu rahulepingu kohta öelda, et see oli üks bolshevike rahuleping ja mis tähtsust sellel on. See aga ei tähenda, et sel Eestile ei oleks tähtsust, sest Eesti jaoks oli see riigi sünd. Nimelt, kuna vene rahvas tervikuna on nö „ajupestud“, seda enam vanemad inimesed, nagu Kossatshov ka ise väitis, siis loomulikult neile ära seletada, kuidas meie ajalugu mõistame, lihtsalt ei õnnestu. Nad peaksid siis üles tunnistama, et on mänginud räpast mängu kaasa, et on ka ise süüdlased — sellist tõde aga inimene ju kergelt ei talu ega tunnista. See ongi üks Venemaa suurim probleem. Vene rahvas on valitsuse pantvangid, sellepärast ei ole mina kunagi kiiret arengut Venemaa poolt oodanudki. Tundub, et nad ei ole võimelised ehitama ühiskonda, mis siis tasapisi ise ennast reformiks.
Tiit Matsulevits rääkis Münchenis Balti Ühingu juubelil, et eestlased on peale ELiga liitumist õnnelikud, kas Te jagate seda arvamust? Räägiti, kuidas me läheme NATOsse ja läheme Euroopa Liitu ja arvati, et see on Eestile hea. Ma ütleksin, et seda asjatundmist praegu Eestis siiski ülearu endiselt ei ole. Poolakad näiteks, kes varem olid vägagi kahtlustavad, siis nüüd, tänu nö tõukefondidele, suhtuvad nemadki praegu soojalt Euroopa Liitu. Kuid eks kõik tule ajaga.
Kas eestlane saab ajakirjanduse kaudu piisavalt informatsiooni selle kohta, mida Te Euroopa Parlamendis teete? Eks see oleneb ajakirjandusest. See kollane pool tahab ikka rohkem näidata sellest küljest, et kasutame justkui ülearuseid hüvesid ja privileege, mida ka vaieldamatult see parlament tegelikult pakub. Kuid see nii siiski päris ei ole. Sellel on muidugi omad põhjendused, sest seda suurt ja keerulist mehhanismi ei ole meie meedia võimeline tutvustama. Meie eesti ajakirjandus ei pea seda praegu oma tööks, sest neil on vaja leida pigem skandaale ja vähem anda asjast sisulist teavet. Kuid Euroopa põhiseadusest räägiti siiski põhjalikult. Tegelikult on parlamendil ka oma kontor, kus on eestikeelset materjali — mine ainult ja küsi. Aga seda nüüd harva inimesed teevad, sest mugavam ju, kui koju kätte tuuakse.
Kas aga ei olegi ajakirjanduse ülesanne selgitada tavainimesele lihtsamas keeles keerulisi asju? Kui papa Jansen 19. sajandil kirjutas oma lehte, siis oli ta võimeline talupojale selgeks tegema, mis on mis. Tema ja ta suurepärane stiil on väga hea näide eesti ajakirjanduse algusest, kus tõepoolest pidi oskama asju selgitada mõistlikele talupoegadele, kellel tollal ei olnud väga palju haridust. Nii tuligi Suur Jaagu peremehi, kes saatsid siis oma lapsed, peamiselt pojad, õppima ülikooli ja hiljem läks õppima ka tüdrukuid. Praegu aga käib Eestis justkui Ameerika mängimine, saamata aru, et sõrmkübaraga ei saa samapalju vett anda kui pangega. Ameerikat ei saa üks pisike riik järele teha. Ütleksin, et Päevalehte on nüüd ilmunud ka pikemaid artikleid. Tavaliselt oli nii, et ruumi anti nii vähe, et asja polnud võimalik arusaadavalt selgitada.
Kuidas Teie kogesite üleminekut, laulvat revolutsiooni?See oli ikkagi ääretult tore, ehkki muidugi naiivne aeg mingil määral, sest oli mitmeid ebarealistlikke lootusi. Aga sellist asja oma silmaga näha ja ise läbi elada, kuidas need lootused äkki hakkavadki realiseeruma — see on ikka suurepärane aeg elada ja ega igale põlvkonnale pole midagi sellist antud kogeda. Ma võin muidugi nüüd tunnistada, et ma tollal natukene hindasin inimesi ka üle, sest uskusin, et nende omakasu oleks taltsutatum olnud. Algusaegadel oli ka neil „sakstel“, kes nö ebaeetilisi võtteid kasutasid, sama hirm, mis nõukogude süsteemis, ja ainult see hoidiski nende omakasupüüdlikkust veidi tagasi. Kui aga hakati aru saama, et demokraatlikus ühiskonnas pole vaja selliseid hirme tunda, siis kasutasid nad seda ära ja just vähemteadlike inimeste suhtes, mis on ebameeldiv.
Loomulikult oli siis ka väga vähe inimesi, kes oleksid olnud hariduse ja teadmiste poolest kõlblikud hakkama näiteks mingiks ministriks, polnud ju kellelgi mingeid kogemusi. Otsiti lihtsalt välja, kes vähegi kuhugi kõlbaks ja eks natukene tuli see ka naljakalt ja kohmakalt välja, aga asi sai ära tehtud. Tuleb tunnistada, et väike rahvakene läks ilusasti liikvele ja vähemalt pool temast töötab ilmselt ikkagi väga hästi ja on rikkumata, sest muidu oleks ju võimatu seletada, kuidas me oleme ikkagi suhteliselt hästi edasi jõudnud.
Aga mitte üks raas ei kahetse ma seda läbielatud kogetud aega. Püüan nüüd kõiki poolelijäänud töid jätkata, sest see on nagu teadlase töö ja ma usun, et sellistel puhkudel, kui sa midagi teha oskad, on see siiski parem välja käia.
