Ja. Eesti avalik arvamus on sellest hetkest, kui meist sai Euroopa Liidu (EL) liikmesriik iga kuuga natukene, kuid tõusvalt näidanud suuremat arusaamist ja toetust EL-ile. See on väga hea, sest eestlased olid algul EL-i astumise eel küllaltki skeptilised. Me oleme juba kord sellised, et ei võta hurraaga uut asja vastu. Aga kui me kord millelegi käe anname, siis Eesti sõprus võib olla elu lõpuni. Me ei hakka kohe külalisi kallistama, seda teevad lõunaeurooplased rohkem. Tuleb ka tunnistada, et kuus Euroopa Parlamendi saadikut on erakordse tähelepanu all eesti meedias, mis on hea ja halb ühekorraga, sest iga su samm on nö arvel ja see tähendab, et ühelt poolt on sul õigus siin toimetada ja teisalt ka erakordselt suur kohustus. Mulle kui uustulnukale poliitikasse on see küllalt uus kogemus. Algul oli see isegi liiga pingeline.
Mis on olnud head, mis halba?
Hea on see, et Euroopa liikmesriikide vilunud poliitikud võtavad uustulnukaid vastu väga sõbralikult, toetavalt ja täie arusaamisega, et me oleme uued. Meid respekteeritakse ja antakse aega — nagu eestlased ütlevad — atra seada. Oleme saanud oma partneritelt siit EL-ist erinevate rahvaste hulgas väga suurt toetust. Olles olnud 20 aastat ajakirjanik, tundub mulle imelikuna, et sellest hetkest, kui ma sain Euroopa Parlamendi saadikuks, võtavad mõned meediaväljaanded Eestis mind kohe kui päris-poliitikut ja sellisel kombel, et ma peaksin olema sama täiuslik nagu viis ülejäänud vilunud Eesti saadikut. Kohati käitub eesti kollane meedia nii, nagu ta oleks ameerika ajakirjandus. Aga 1,4 miljonit on hoopis midagi muud kui pea 100 miljoni elanikuga väga kõrgel majanduslikul järjel olev riik. Nii et mulle on see üllatus ja ma püüan sellest aru saada, miks peab olema meie vahel selline rindejoon. Mõneti ma nagu ootaksin teatud ajakirjandusringkondadelt suuremat mõistmist.
Kas eesti ajakirjanik on üldse sisuliselt võimeline aru saama sellest, mis Euroopa Liidus ja Parlamendis toimub?
Seda ma ei saa ütelda. Kui sa tuled kolmeks päevaks, on see tohutu pingutus. Siis tuled sa siia väga väikese konkreetse teema asjus ega tea näiteks, mis kulisside taga toimub. Sa ei tunne ametnikke ega poliitikuid, kes ei ole (näiteks) Schröder või Chirac, kelle juurde eesti ajakirjanik niikuinii ei pääse, ehk teisisõnu on su infoallikad, kui sa inimesi ei tunne, väga limiteeritud. Ma tõesti muretsen sellisel viisil Eesti ajakirjandusse antava informatsiooni ja eriti analüüsi kvaliteedi üle, sest minu jaoks ei ole see rahuldav. Kui me oleme EL-i liikmesriik ja tahame rääkida kaasa ja mõjutada protsesse EL-is, siis eesti meedial on hetkel küll väga vähe kaasa rääkida. Lihtsalt sellepärast, et ei olda asjade sees.
Kas see on raha või tahtmise puudus?
Ma arvan, et nii üks kui teine. Aga kui ma jällegi mõtlen aastale 1994, kuidas siis oli võimalik saata kaks ajakirjanikku Euroopa Liidu juurde teistes oludes, mil riik oli ikkagi ju märgatavalt vaesem? Minu meelest ei õigusta mitte miski hetkel seda, et toimetused ei suuda saata EL-i juurde ajakirjanikke asju jälgima.
On ikka. Aga küsimus on selles, et ei saada nagu kohe aru, kuna ei olda „asja sees“.
Seetõttu on ka näiteks ameerika maksumaksja poolt tasustatava Ahto Lobjakase kirjutiste, kes teeb Raadio Vabale Euroopale ingliskeelset analüüsi, vahe teistega ikkagi mäekõrgune Lobjakase kasuks. Aga jällegi — ta ei ole puhtalt eesti ajakirjanik. Toimuva jälgimine ja sellest kirjutamine on väga tähtis, kuna sellest võib kasu saada nii põllumees kui maaelu edendaja. Seega huvi, kuidas liiguvad finantsid, kuidas mõjutada protsesse, on olemas, aga küsimus on selles, et ei ole kedagi, kes seda tavalugejale lahti mõtestaks. Võimalused on märgatavalt suuremad, kui see on tegelikult kajastatud eesti ajakirjanduses. Ja sellest on kahju.
Kuidas on EL -i põhiseadusega, see on ju suur paks raamat.... Kas ajakirjanduse kohustuseks oleks mõtestada selle sisu lahti?
Ma arvan küll. Eesti puhul on EL-i põhiseadusega nii, et kuna referendumit ei tule, siis eestlasel ei jäägi muud üle, kui usaldada Riigikogu. Kas Riigikogu 101 saadikut saavad täpselt aru, kui nad kätt tõstavad või annavad punast tuld, Euroopa põhiseadusliku leppe asjus, seda ma ei tea. Aga ma väga loodan, et meie rahvaasemikud taipavad, milles on asi. See on parlamendi asi. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, võib vaadata nii ühe kui teise kandi pealt. Demokraatia on selline, et üks küsimine ei välista teist küsimist. Siis, kui referendum toimus, kas üldse liituda EL-iga või mitte, oli ka Euroopa põhiseaduslik lepe 90% ulatuses juba valmis. Möönan, et 10% on just need kõige keerulisemad asjad ehk see, kuidas toimub jagamine EL-is. Ma olen siin küllalt avatud ja aksepteerin, et see küsimus antakse Riigikogule otsustada, aga samal ajal ma ei välistaks, kui eesti rahvas korraldaks referendumi — selles pole ju mingit katastroofi. Mina julgen küll usaldada eestlasi ja nende valikut ja mitte inimesi karta. See on minu kampaaniate tegemise kogemus.
Kas need inimesed, kes teile oma hääle andsid, tulevad teie juurde küsima ja aru nõudma?
Ja, tulevad. Kui ma hiljuti käisin Pärnus Koidula gümnaasiumis esinemas, siis rääkisin ma 11.-12. klassidele, ja 10. klass oli korraldanud skandaali, nemad tahavad ka. Mis saab parem olla poliitikule kui see, et teda tahetakse tulla kuulama? See oli minu jaoks väga liigutav ja väga tähtis, et noored ühtäkki tunnevad huvi, tahavad küsida ja soovivad oma mõtteid välja käia. Kui ma nüüd mõtlen tagasi sellele kohtumisele, siis mind pani imestama, et küsijad olid enamikus poisid. Kui aeg oli läbi, siis moodustasid tüdrukud järjekorra, igaühel neist oli oma personaalne küsimus, kusjuures need küsimused ei olnud vähem tähtsad kui poistel. Ma olen naispoliitik ja ma väga toetan igas mõttes, kui ma vähegi võin aidata — naisi. Eriti katsun seda teha otsuste langetamise ringis. Ja mul on sellest kahju, et aastal 2005 noored eestlannad ei ole veel sellised nagu näiteks norralannad, rootslannad või soomlannad. Nad ei julge välja tulla oma ideedega. Kui me loeme Astrid Lindgreni „Pipi Pikksukka“, siis tol hetkel me ju kõik tahame olla Pipi Pikksukad ja miks ma kohtan eesti elus nii vähe Pipi Pikksukki? See on minu jaoks dilemma. Seda tuleks kuidagi muuta. Naine on Eestis perekondlikul tasandil võrdne mehega, aga niipea kui asi läheb laiemale pinnale, siis mulle tundub, et mehed moodustavad oma ringi, kus nad jutustavad, käivad saunas ja mängivad näiteks jalgpalli. Ja sinna ei lasta naisi ligi. Teiselt poolt on aga ka see, et naised ei pane jalga ukse vahele öeldes, mul on mõte, mul on idee, kuulake mind! See ei ole võib-olla veel jõudnud eestlannadeni, et võimu ei anta, võim tuleb võtta. See puudutab ükskõik mida, ma ei mõtle ainult valimisi, vaid ka bisnessit, et naine peab olema erakordselt tubli. Ja Eestis pead sa erakordselt arukas ja ka jõuline olema, et saada see koht, mille sa tunned ära, et see kuulub sulle, et seal saad sa asju muuta. Suudan asju muuta, minust sõltub midagi.