Johan Kõpp - eesti vaba rahvakiriku loomise üks keskseid juhte
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku / Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (EELK) kui vaba rahvakiriku sünnihetkeks peetakse 31.05. – 01.06. 1917 Tartus toimunud I kirikukongressi. Tollal pandi alus suurtele murrangutele meie kirikus ning sõnastati põhimõtted, mis kannavad eesti luterlust tänaseni.
Samas mõistab EELK oma ajalugu hoopis pikemana kui 90 aastat. Lühikest aega peale vaba rahvakiriku loomist ilmus suurejooneline koguteos „Usupuhastus eestlaste maal, 1524-1924“, millega tähistati luterluse Maarjamaale tuleku 400. aastapäeva. Kodumaa EELK-s 28. 04. 2004 vastu võetud Põhikiri läheb ajas veelgi kaugemale, sedastades: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.“ Lisaks võime oma ajaloolise järjepidevuse pikkust mõõta kirikuhoonete vanuse, kiriku haldusliku jaotuse, eesti vaimuliku kirjanduse ja jumalateenistuse korra sünni ning muidugi nende eestlastest hingekarjastega, kes valmistasid rahvakiriku teket ette juba enne aastat 1917 (Jakob Hurt, Villem Reiman jt.).
Enne II maailmasõda
Käesolev artikkel tahab keskenduda EELK viimasele 90 aastale ning anda põgusa ülevaate selle ajajärgu põhijoontest. Alustada tuleks I kirikukongressi sisulisest tähendusest. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kongressiga pandi alus koloniaalkiriku perioodi lõppemisele eesti luterluse ajaloos; samuti ühendati kiriklikult Eesti ja Liivimaa ala. Taotleti kiriku lahutatust riigivõimust ning koguduste vaba enesemääramise õigust. Nende suundanäitavate põhimõtete peasõnastaja oli prof. Johan Kõpp, kes soovis, et „eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.“
EELK sünd toimus vähem kui aasta enne Eesti Vabariigi loomist. Kadunud president Lennart Meri tõdes oma kõnes EELK 80. juubelil: „Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.“ Kummatigi sattus kirik iseseisva Eesti algaastail küllalt suurtesse raskustesse. Asutava Kogu otsus võõrandada kirikule kuulunud maad ja metsad viis EELK majanduslikult kriisi. Vaba rahvakiriku esimene piiskop Jakob Kukk leidis, et niisugust suhtumist polnud kogudused millegagi ära teeninud. Tekkinud pingete omamoodi kulminatsiooniks kujunes võitlus usuõpetuse pärast, mida taheti koolidest täielikult kaotada. 1923. aastal toimus küsimuse lahendamiseks rahvahääletus, mille tulemus kujunes muljetavaldavaks: suure häälteenamusega otsustati usuõpetuse kasuks.
Mitmesugustele kohanemisraskustele vaatamata osutus EELK ennesõjaaegne periood siiski viljakaks. Kiiresti kasvas eesti soost õpetajate arv, kes said heatasemelise ettevalmistuse Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Asutati mitmeid kirikuorganeid (sh. laste- ja noorsootöö). Elujõudu kogus vaimulik kirjandus ja meediatöö (ajalehed-ajakirjad ning raadiopalvused). Tekkis uusi kogudusi ja rajati kirikuhooneid. Piiskop Hugo Bernhard Rahamäe tegevusajal tõhustati suhteid riigiga, loodi välissidemeid ning alustati muuhulgas uue Agenda (jumalateenistuse korra) väljaarendamisega. 1936. a. EELK aruande järgi kuulus kirikusse 847.600 hinge – seega rahva enamus.
Kodus ja võõrsil
Paraku katkestas II maailmasõda paljud positiivsed arengud EELK-s. Eesti okupeerimisel nõukogude vägede poolt oli kiriku juhtimise enesele võtnud J. Kõpp, kes valiti piiskopiks H. B. Rahamäe asemele. Tal tuli nüüd silmitsi seista ennenägematute väljakutsete ja valikutega. Eesti liitmisel NSVL koosseisu hakkas ka meie kirikus kehtima nõukogulik seadusandlus ja ametlik ideoloogia: võitlev ateism. Kogu kiriku vara natsionaliseeriti, liikmemaksu kogumine keelustati. Kiriku ainsaks majanduslikuks sissetulekuallikaks jäi vabatahtlik annetus. Koolides lõpetati usuõpetuse tunnid, samuti peatati usuteaduskonna töö Tartu Ülikoolis. Usulise kirjanduse väljaandmine keelustati, vaimulikud raamatukogud määrati hävitamisele. Samuti keelati laste- ja noortetöö ning katkestati sise- ja välismisjon – sh. suhted väliskirikutega. Mitmed õpetajad jt kirikutegelased arreteeriti või mobiliseeriti punaarmeesse. Märtritena hukati kohapeal praost Jaak Varik ja õpetaja Aksel Erich Vooremaa.
Saksa okupatsiooni ajal EELK olukord mõnevõrra normaliseerus, kuid mitmed piirangud kiriku tegevusele jäid siiski kehtima (nt. ei lubatud taasavada usuteaduskonda). Koguduste vaimses elus täheldati sel perioodil kaht vastandlikku arengut: ühelt poolt muutus inimeste usk katsumuste tõttu sügavamaks ja isiklikumaks, teisalt aga ilmnes ka palju usulist ükskõiksust ja sõjaga kaasnevat moraalset allakäiku.
Alates 1944. aasta sügisest, mil nõukogude väed okupeerisid taas Eesti, lõhenes EELK olude sunnil kaheks: kodu- ja pagulaskirikuks. Võõrvägede haardest pääsenud piiskop J. Kõpp sai kaasa kõik volitused EELK järjepidevuse jätkamiseks võõrsil. Ühes temaga lahkus kodumaalt 70 vaimulikku.
Esialgu toimusid pagulasjumalateenistused põgenikelaagrites. Juba neis piiratud oludes hakati tasapisi trükkima hädavajalikku usulist kirjavara ning korraldama kaasmaalaste kiriklikku elu. Mitmed õpetajad kaasati eestlaste ühistegevuse koordineerimisse kõige laiemas tähenduses. Nähes, et Eestisse naasmine lükkub üha kaugemasse tulevikku, hakati looma kogudusi mitmel pool maailmas, kuhu eestlased aja jooksul siirdusid. Rootsi kõrval kujunesid suurimateks kiriklikeks keskusteks Ameerika ja Kanada.
Pagulas- või väliseesti E.E.L.K. panust meie kiriku järjepidevuse hoidmisel on raske ülehinnata. Mitmed okupeeritud Eestis keelatud tegevused (nt. kirjanduse trükkimine, laste- ja noortetöö) said vaba maailma kirkus jätkuda. Lisaks tuletas välis-E.E.L.K. lääne kirikumaailmale pidevalt meelde Eesti riigi ja kristlaskonna keerulist olukorda. Võimalusel toetati kodumaa vendi ja õdesid nii vaimselt kui materiaalselt.
EELK kodumaal sattus samade jõudude ja protsesside meelevalda, mida oldi kogetud juba II maailmasõja alguses. Koguduste elu pandi valvama usuasjade volinik, kes sisuliselt määras kiriku välise korralduse (sh. kaadripoliitika). EELK kui suurima liikmeskonnaga kirik sattus nõukogude võimuaparaadi erilise tähelepanu alla.
Aastate möödudes muutus kirikuelu Eestis üha vaiksemaks ja tagasihoidlikumaks. Varem loomulikuks peetud ristimine, leeriõnnistamine jt. kiriku talitused kadusid rahva enamuse seast. Peale kasvasid uued põlvkonnad, kes tundsid vaid nõukogude ühiskonda ega teadnud suurt midagi koguduste tegevusest. Kirikuelu madalaim seis oli 1970-ndate aastate keskpaiku. Nt. 1978. aastal ristiti kogu EELK-s vaid 622 last (1937. aastal 11.437 last).
Uus algus ja tänapäev
1980-ndate aastate teises pooles ja 1990-ndate alguses toimunud vaimsed ja poliitilised murrangud tõid suuri muutusi ka EELK-le. Kirikuelu aktiviseerus kiiresti, vaimulike talituste arv tõusis hüppeliselt. Taastati mitmeid ennesõjaaegseid tegevusvaldkondi ja loodi uusi. Piiride avanedes hakati koheselt suhtlema ka välis-E.E.L.K.-ga. Veel enne Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamist jõudis ilmuda kodu- ja väliskiriku suur ühistöö: „Kiriku Laulu- ja Palveraamat“.
Tänaseks päevaks on eestlaste aktiivsus kiriku suhtes tagasihoidlik. 2005. a. Eestis toimunud religioonisotsioloogilise küsitluse järgi pidas 11,2 % vastanuist end luterlasteks. Usklikuks tunnistas end 23,2 %, usu poole kalduvaks 39,3 % küsitletutest. Veendunud ateiste leidus 2,8 %.
Vaatamata kodueestlaste vähesele kiriklikkusele, mis tekitab nii mõnigi kord nõutust, ei tohi hetkekski unustada neid häid tingimusi, mis avanevad EELK-le vabas Eestis. Kogudustel on mitmeid võimalusi laialdaseks misjonitööks, võimalus luua suhteid üle maailma ning samuti õigus vabalt korraldada oma materiaalseid ressursse. Pole ilmselt juhuslik, et enam kui pooled tänastest EELK õpetajatest on ordineeritud juba iseseisvas Eestis.
EELK tulevikku on kahtlemata seatud mitmeid suuremaid ja väiksemaid eesmärke. Siinkirjutaja meelest on üks peamisi väljakutseid kiriku misjonitöö selgem mõtestamine ja elluviimine. See pole muidugi kerge ülesanne. Vaadates EELK homsesse päeva, tahaksin käesoleva ülevaate lõpetada Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiiobi sõnadega: „Ei ole olemas ühte interpretatsiooni kristlikule usule, vaid neid on palju. Tuleb sallida iga inimese puhul viisi, kuidas tema on endale kristliku sõnumi olulisuse ära seletanud. /.../ Arvestada tuleb sedagi, et traditsiooniliste koguduste kõrvale võib tekkida muid ühiskonnaga suhtlemise vorme. Kindlasti peame säilitama traditsioonilist joont, kuid oleks hea, kui kirik suudaks selle kõrval kasutada ka teisi võimalusi.“
Andmeid EELK kohta
Eestis: kogudusi – 164; vaimulikke – 212; liikmeid – 180.000 (neist annetajaliikmeid 39.807).
Väljaspool Eestit: kogudusi — 47; vaimulikke — 28; liikmeid – c.a 4000.
EELK aastapäeva tähistatakse 2. juunil Tartus. Külaliste hulgas osalevad pidustustel ka president Toomas Hendrik Ilves ja peapiiskop electus Andres Taul.