Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Tõnu Kaljuste juhatusel 26. veebruaril Torontos tõendas uuesti, et see koor on pälvinud kuulajaskonna ja kriitikute kõrgetasemelise kunstilise hinnangu. Kuid millele tugineb see hinnang? Kas meeldib või ei meeldi, sellest ei ole küllalt. Objektiivseid elemente hindamisel on ainult kolm: intonatsioon, täpsus ja dünaamika valitsemine. Koori häälematerjali tämbri valik (oletades, et koorijuhil on see võimalus), häälerühmade tasakaalustamine (kas tugevamad ülemised, keskmised või alumised hääled), tempode valik ja loomulikult kompositsiooni tõlgendamine — need on kõik subjektiivsed; samuti kuulaja enese isiklik suhtumine helitöösse. Koori intonatsioon oli suuremalt osalt väga puhas, eriti nauditavad olid mitte tempereeritud akustiliselt puhtad kvindid ja kvardid ja teravad suured tertsid. Kahjuks kannatas intonatsioon üli-entusiastlikes fortedes. Koori täpsus ja kontrapunktiline liikumine oli väga hea ja laiahaardeline dünaamika vaevalt kuuldavast pianissimost, kahjuks mitte võimsa, aga kahtlemata väga valju forteni oli koorijuhi kindla kontrolli all. Koori nais- ja meeshääled olid arvuliselt tasakaalustatud, mis oleks pidanud andma koorile tüseda, homogeense ja ümara kõla — ja see tuli kuuldavale pianissimost mezzo-forteni, fortes aga muutusid mitmete sopranite hääled kiledaks ja meeshäälte tämber teravamaks ning teatud mõttes „mehisemaks“. See tämbri muutus oli väga sobiv ja vajalik Veljo Tormise lauludes, mis nõuavad „tugevat“, „mehist“ häält — aga see ei tulnud muusikaliselt kasuks Sergei Rahmaninovi „Vesper“ Op. 37 ettekandele, millele oli pühendatud kava esimene pool. „Vesper'ist“ tulid esitusele 10 osa (VI kuni XV). Kõige mõjuvam oli esimene vaikne „Ave Maria“ — mis oli pärl. Ei mäleta, et oleks kunagi kuulnud nii head ettekannet, samuti olid väga head „Gloria in Excelsis“ (XII) ja „Mater Dei“ (XV), kuna „Magnificat“ (XI) kannatas ebakindla ja ebamäärase intonatsiooni tõttu. Kava teine pool koosnes Veljo Tormise heliloomingust: „Laevas lauldakse“, „Orjana Virus“, „Pikse litaania“, „Ainus poeg“, „Karjapoiss“ ja „Raua needmine“. Vahelduvad coro ja solo cum coro teosed, milledes kohati valitseb ebamäärane harmoonia (vähemalt sellel ettekandel), ja glissandod (peatusid õigel noodil!) — rajatud ingeri, karjala ja eesti rahvaviisidele ja rahvaluulele. Tormise helikeel on väga sobiv sellele koorile ja teatraalne „Raua needmine“, millega lõppes kavaline osa, sai kuulajaskonna poolt marulise aplausi osaliseks. Solistid: alt — Tiiu Otsing ja tenorid: Toomas Tohert, Mati Turi, Allan Vurma ja Tiit Kogerman täitsid oma osad oskuslikult ja kui vaja, dramaatiliselt. Tõnu Kaljuste interpretatsioon, eriti Tormise teostes, tõstis esile muusikalise ja tekstilise helitöö mõtte, millele lisandus dramaatiline teatraalsus. Vaatamata ülalmainitud kriitilistele tähelepanekutele oli kontsert nauditav elamus ja meie tänu Tõnu Kaljustele ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile selle muusikalise õhtu eest. Tänu ka Eesti Kunstide Keskusele ja Soundstreams Canada’le, kes organiseerisid selle kontserdi.

Märkmed: