10.08.2019 Uued Uudised
Eesti 200 propageerib sõda, et saaks tekkida Gruz 200.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kuidas Eesti 200 ehk ka Gruz 200 liider Kristina Kallas ihkab näha kaevikuid.
„Lugesin just Kristina Kallase mõtisklust Eesti Päevalehes.
Nagu ikka, jääb konkreetsusest ja arusaadavusest kõvasti puudu just seal, kus seda eriti vaja oleks.
Jaak Aabi tunnustades on Kallas meeldivalt detailne ja argumenteeritud. Kui vaid sama saaks öelda muude, oluliselt põhjapanevamate mõtteavalduste kohta.
Läbivalt on loos (ja muidugi ka pealkirjas) mainitud sõda. Ning korduvalt on rõhutatud selle otsest süüdlast – valitsust, „kes peab osa Eesti rahva vastu sõda“. Läbi jookseb ka termin „püha sõda“.
Arvestades, et sellised mõttekäigud on oma olemuselt ikka väga rängad, oleks just nende puhul äärmiselt tarvilik põhjalikult selgitada, milles see sõjapidamine seisneb. Paraku ei kaasne intrigeeriva süüdistusega isegi ühtegi vihjet.
Igasuguse valitsuse tegevus, olgu see tagurlik või progressiivne, seisneb otsustustes, otsuste vastuvõtmises. Olgu tegu valitsuse määruse või seaduseelnõu või mille iganes muuga – reaalse mõju tekkimiseks peab valitsus tegema otsuse. Ilma otsuseta ei ole võimalik rääkida mitte mingisugusest valitsuse tegevusest.
Valitsuskabinet ei kaeva kraave, ei korralda massiüritusi, ei tooda midagi. Valitsuskabinet võtab vastu otsuseid, mille alusel midagi-kusagil toimuma hakkab. Seega valitsuse TEGEVUSE kiitmiseks või laitmiseks on vaid üks tee – kiita või laita valitsuse OTSUSEID.
Kui otsused on head, siis on tegevus kiiduväärt. Kui otsused on halvad, siis on tegevus niru. Rääkida valitsuse tegevusest ja jätta seejuures kõrvale valitsuse otsused – see on umbes nagu kirjutada portreelugu sportlasest, mainimata kordagi tema saavutusi ja tulemusi.
Seega kui valitsuse tegevus on Kallase meelest kvalifitseeritav sõjana oma rahva vastu, siis see PEAB väljenduma mingites konkreetsetes valitsuse otsustes. Just seda oleksingi tahtnud selles loos näha.
Ainult siis oleks saanud konstruktiivselt vastu vaielda või – mine tea – äkki ka nõustuda. Kuid ühelegi „sõjalisele“ otsusele ei viidatud, isegi ei vihjatud ümber nurga. Jäi kõigest emotsionaalne ja argumenteerimata (ning seetõttu arusaamatu) üleskutse „lõpetage püha sõja pidamine omaenda inimeste vastu“.
Kui veelkord tõmmata paralleeli spordiga, siis kuidas te suhtuksite suurtesse pealkirjadesse meedias „Tänakul ebaõnnestus Soome ralli“, millele ei järgne ühegi kiiruskatse kirjeldust, ühegi osaleja aegu ega punkte ega üldse mitte midagi, mis mingitki infot kannaks?
Paraku just selliseks kujunes Kallase kirjatöö – sõda käib, kuid ei mingit infot, kes, kas, kus, millal ja keda tulistanud on. Väga-väga vilets töö rindekorrespondendilt.
Kallas ütleb: „Minu tunnetus on, et Eesti ühiskond on vajumas sügavasse sisemisse kriisi, õhkkond ei ole mitte koostöine vaid õhus on sõda. Ja selle eest vastutavad just praeguses valitsuses olevad juhid, mitte opositsioon…“
Kui ei osata viidata ühelegi valitsuse sõdapidavale otsusele, kuid ometi hõisatakse pateetiliselt suures meediaväljaandes, et valitsus sõdib rahva vastu – kes siis selle sõjalise õhkkonna eest siiski tegelikult vastutab, proua Kallas?“
