Eestis alanud majanduslangus tabas paljusid ootamatult. Selles pole mida enneolematut, sest majanduskriisid küpsevad tasahilju, kuni murravad välja igapäevaelu pinnakihile.
See on nagu nakkushaigus, mis võib pikka aega organismis salamisi ligi hiilida, kuid jalust rabab järsult. Algab peavalu, palavik, higistamine, millele järgneb loodetavasti tervenemine ja immuunsus. Mõistagi võib nakkus olla ka rahvusvaheline. See on tavakodaniku vaatenurk.
Paraku ei olnud ka meie poliitilise eliidi vaim praeguseks kriisiks valmis. Vaadates kõikide erakondade poliitilisi programme, tuleb tõdeda, et nad kõik on üles ehitatud eeldatavale majanduskasvule. Sellest lähtuvalt on tehtud omad kavad ja eelistused Eesti tuleviku kujundamisel.
Poliitiline eliit on sattunud samasugusesse olukorda nagu seltsimees Stalin 22. juuni keskpäeval 1941. Tookord olid NSV Liidul valmis kõik plaanid Saksamaa ootamatuks ründamiseks, kuid läks vastupidi. Paraku ründas esimesena hoopis Saksamaa ja Stalini kavad muutusid tuhaks mõne tunniga. Seejärel algas sõjas üks suur improviseerimine.
Praegusel olukorral Eestis on pisuke sarnasus ülaltooduga. Erakonna programmidest ja ka ideoloogiast tegevpoliitikutel eriti tuge ei ole ning seetõttu on alanud kõikvõimalikud sooloesinemised. Kõige üldisemas mõttes on see hea. Esinejate talent või ilmne küünimatus paistab kohe välja ning kaugele. Erakondlikku distsipliini nüri ja mõttetu pool ei kammitse enam alanud arutelu kriisist väljumise teede üle. Väitlus muutub üldisemaks ja sisulisemaks.
Erakonnad teevad ilmselt läbi uuestisünni ja hindavad ümber oma ideoloogia selle osa, mis on ajale jalgu jäänud. Loodetavasti sünnib niimoodi uus Eesti arengumudel. See on erakordselt tähtis, sest pregune kriis ei ole “ajutiste raskuste” ületamine, mis laheneb teatud aja jooksul iseennesest.
Tehkem vahet kolmel kriisil
Tegelikult on meil tegu kolme eripalgelise kriisiga, mis on ajaliselt kokku langenud ja kipuvad üksteist võimendama.
Esimene neist on eelarvekriis, millele panime ise aluse 2008. aasta eelarvega, kus kergemeelselt tõsteti järsult aktsiise. Seda kasutasid ära rahvusvahelised spekulandid ning esialgu läks osa maksurahast Eesti riigi eelarve asemel hoopis spekulantide taskusse. Võitsid eelkõige hargmaised nafta-, tubaka- ja alkoholimüüjad.
Teine kriisi allikas on rahvusvaheline rahandussurutis. Meie eripäraks selles on paiknemine Rootsi rahaturu äärealal. Niisuguse seisundi analüüs on ülioluline: üheks mõjuriks on tahes-tahtmata Rootsi kroon, mille tsoonis tegutsevad meie suurpankade emapangad. Rootsi krooni varjatud vaevused pole meile eriti teada. Kuid peaks olema.
Kolmandaks kriisi allikaks on meie viimaste aastate kiire majanduskasv. Oleme kiiresti jõudnud rohkem kui 20 000 dollari sisemajanduse ostujõulise kogutuluni inimese kohta. Paraku on see piir, kus edasiminekuks ei aita enam eesminejate jäljendamisest. Pelgalt tehnoloogia, organistasiooni, oskusteabe jne ülevõtmisest. Sellel tasemel vajatakse juba uusi lahendusi, mis arvestavad ja sobituvad siinsetele oludele.
Mida toob kaasa selle põhimõtte eiramine, näitab Portugali aastatepikkune paigalmarss. Oleme selle riigiga tänaseks enam-vähem ühel tasemel, kuid see nn vana Euroopa punane latern on endast mööda lasknud uued tulijad – Sloveenia ja Tšehhi.
Lõuna-Itaalias ja Portugalis ei ole aidanud ka Euroopa Liidu aastatepikkune igakülgne majanduslik poputamine. Sealkandi mõnusalt vahemerelises korralageduses on inimesed huvitatud mõnevõrra teistest asjadest kui majanduskasvust. Nii see abi tuulde läheb.
Portugali naaberriki Hispaaniat veab Kataloonia ja katalaanid on ajaloos alati olnud tublid tegijad. Oluline on tõdeda, et meie jõukusest tingitud osakriisi ületamine on ainitiselt meie eneste nutikuse küsimus.
Üldise kriisi üleelamisel on oluline nimetatud osakriisidel vahet teha. Muidu võidakse vale vaevust ravida vale ravimiga, mis ajab asja hoopis hullemaks. Meil aga improviseerimine jätkub, kus tarmukust tundub rohkem olevat kui oidu.
Seda näitas ilmekalt segadus eelarvekärbete ümber. Kärpisid need, kes ei vastuta. Vastutajad said aga kärbetest teada hommikustest uudistest. Murettekitav on mõnede kinnisideede püsimine praeguses kriisikäitumises. Teatavasti hukutas marssal Žukov oma jonnakate rünnakukäskudega 1941. aasta juunis Punaarmee põhikoosseisu.
Praeguseks on meilgi kunagistest “ründeplaanidest” järele jäänud vaid üleminek eurole. Olukord on ammu muutunud, kuid “eurorünnaku” lipp on ikka püsti. Nii piinlik, kui see ka pole, tuleks ehk seegi asi tasa ja targu läbi mõelda. Võib-olla tõmbuks ajutiselt tagasi, kosuks veidi ja läheks seejärel uuesti “eurosõtta”. Vahest on ohvrid väiksemad, kuigi järgmiste parlamendivalimiste eel jääb ära valitsuse eorovalmiduse