Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Sotsiaaldemokraadid võtsid esimese erakonnana vastu valimisprogrammi 2007. a riigikogu valimisteks. Meie eesmärgiks on viia Eesti kõige haritumate, tervemate ja ausamate rahvaste hulka Euroopas.
Olen enam kui kindel, et demokraatia, õigusriiklus ja sotsiaalne turvalisus peavad kasvama sama kiiresti kui meie majandus. Viimastel aastatel on täpselt vastupidi – majandus õitseb ja kõik muu hääbub. Kui juba võistelda millegi nimel, siis olgu selleks rahva kestmajäämine, mitte raha. Kahjuks on majanduskasvuga kaasnenud tagasilangus demokraatias. Me hoiame kokku hariduse, rahva tervise, eluea ja turvalisuse pealt, me ei suuda kaitsta oma keskkonda ja aidata noori peresid. Demokraatidena on meie jaoks oluline võitlus korruptsiooni, sundparteistamise ja raha võimuga. Nagu ilmekalt tõestasid äsjased presidendivalimised, vastandume me demokraatlike väärtuse poolest selgelt Keskerakonnale ja Rahvaliidule. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on hooliv ja elamisväärne Eesti, sellest lähtudes on meie programm ka üles ehitatud.
Eesti ei tohi muutuda selliseks kohaks, kus keegi elada ei taha – tuleb peatada inimestest tühjaks jooksmine ja Eesti töötaja korraliku palga peale koju tagasi tuua.
Riik saab tugev olla ainult siis, kui tal on tugevad kodanikud. Haridus on selle vaieldamatuks aluseks. Sellist riiki nagu Eesti, kus hariduskulud on nii suures mahus jäetud iga inimese enda kanda, on raske Euroopast leida. Väikeriigile tähendab see ülisuuri riske kestmajäämise seisukohast, siis on midagi väga valesti, kuigi oleme olukorraga justkui leppinud. Sotsiaaldemokraatide hariduspoliitika aluspõhimõte on võrdsed haridusvõimalused kõigile sõltumata õppija elukohast ja rahakotist. Hariduse roll on turumajandusest tingitud kihistumise leevendamine, mitte selle süvendamine.
On lausa kurioosne, et nii rikas riik nagu Eesti ei suuda tagada sõime- ja lasteaiakohti kõigile vajajatele ning ei soovi ellu viia põhiseadusega ettenähtud tasuta põhihariduse nõuet. Suur osa meie lapsevanematest on raskustes kulukate töövihikute, spordi- ja kunstiõppetarvete muretsemisega põhikoolis õppivatele lastele. Ebanormaalne on olukord, kus huviharidusest saavad osa vaid jõukamate perede lapsed ja paljud kõrgharidust omandavad noored peavad õppimise kõrvalt täiskohaga tööl käima. Raske on leida teist Euroopa riiki, kus enam kui pooled noored on sunnitud kõrghariduse omandamise eest ise tasuma. Eriti sobimatu on see väikeriigile, kus inimkapitali riskid peaksid olema viidud miinimumini. Sotsiaaldemokraatide eesmärgiks on tingimuste loomine, mis võimaldab ülikooliõpingud läbida nominaalajaga.
Leiame, et senise sünde toetava poliitika kõrval tuleb pöörata enam tähelepanu kõikide lastega perede püsivale heaolule ning sellega seotud teenuste arendamisele. Laste ja noorte tasuta hariduse riiklik kindlustamine on suurim riskide maandaja.
Odavale tööjõule rajatud majanduskasvu aeg hakkab ümber saama. Seepärast on lühinägelik rajada edasist majanduskasvu välistööjõu sissetoomisele kolmandatest riikidest. Oleme selle vastu. Meil on palju põhihariduseta noori, eakad on valmis naasma tööjõuturule. Palju võimekaid inimesi on lahkunud välismaale. Need on inimesed, kellesse tuleb panustada. See aga nõuab murrangut täiskasvanute hariduses. Leiame, et riik peab senisest oluliselt rohkem panustama täiskasvanute täiend- ja ümberõppesse. Juba aastaid ei lähene me Lissaboni strateegia eesmärkidele. Kui Eestis õpib täiskasvanute hariduse süsteemis 6% töövõimelistest inimestest, siis Skandinaavia riikides üle 20%. Hõlptulu ei sobi riigi majanduspoliitika aluseks. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et õigus haridusele on põhiline inimõigus, ilma milleta ei ole teostatavad teised inimõigused. Seetõttu tuleb haridus muuta kõigile kättesaadavaks.
Aeg muutusteks
Riik võib makromajanduslikus mõttes olla rikas, isegi väga rikas, aga tema kodanikud vaesed. Meie majanduskasv on võimas, isegi riigieelarvesse laekub raha tunduvalt rohkem kui planeeritud. Ometi elab 1/3 lapsi allpool vaesuspiiri, politseinikud lahkuvad teistesse riikidesse õiglasema töötasu järele, taas tunneme puudust õpetajatest, paljud noored peavad ülikooliõpingute kõrvalt tööd rabama, et kuidagi toime tulla. Raisates samas oma tervist ja noorust. Tuhanded ametnikud on alamakstud, pensionärid on 500 krooniga aastas kergesti ülesostetavad. Paljud inimesed jäävad ilma õigeaegse ravita. Ma arvan, et on aeg muutusteks ja tuleb panna alus kultuuri ja riigi kestmisele.