Delfi Rahva hääl
Erakondade rahastamine on hetkel meie valuteema ja on vaid üks loogiline võimalus muuta see täielikult läbipaistvaks, selgeks, puhtaks. Eelnevalt aga rahast.
Esiteks mustast rahast. Nimetan selliseks rahaks raha, mille päritolu pole teada - ehk olukorda ja raha, mida Silver Meikar kirjeldas. Et keegi toob kellelegi rahapaki ja palub teha tal sellega annetus erakonna heaks. Kust raha tuleb, annetaja ei tea, aga teeb annetuse, sest on selle erakonnaga mingil põhjusel solidaarne. Pole kahtlust - selline teadmata päritoluga must raha ei saa meie poliitikas olemas olla, poliitikat määrata ja see tuleb välistada.
Kuid on ka nn valge raha - ja ma pean silmas täiesti seaduslikult teenitud raha, mille päritolu on teada ja kus pole midagi ähmast raha päritolu osas. Sellist valget raha annetavad näiteks meie suurärimehed. See on raha, mis on igati seaduslik. Ometi me peaksime ka sellest nn. valgest rahast loobuma ja selle välistama, sest me ei saa kunagi teada ega kindlad olla, et selle raha erakonnale annetamise tingimuseks pole seatud mingit tegevust annetaja kasuks. Neid omavahelisi nelja-silma-vestlusi, diile raha andmiseks-saamiseks ja seda omavahelist kauplemist valge raha annetamisel pole kunagi võimalik välistada, isegi mitte teada.
Niisiis, must raha ei kõlba, aga valge raha ka ei kõlba. Jääb loogiliselt vaid üks võimalus: tuleb üldse välistada igasugused annetused erakondadele, olgu see raha siis must või valge või segu neist kahest - hall. Või siis selgelt punane, kollane, pruun...
Sõbrad - millel kogu meie riik tegelikult üldse püsti püsib?
Tuleb lõpetada olukord, kus terve meie ühiskonna elu määravad erakonnad elavad ja toimivad täiesti kontrollimatul rahalisel alusel. Erakondadel püsib kogu meie riikulus, võimu moodustamine, sise- ja välispoliitika, majandus, kõik meie riiklikud otsused seadustest kuni aastaeelarveni. Kummaline, et selle kõige aluseks on... põhimõtteliselt kontrollimatud annetused! Nende annetuse tagamaid me ju 100% kunagi ei tea, annetustel sõlmitud kokkulepped jäävad alati varjatuks. Nii on põhjust küsida: sõbrad - millel kogu meie riik tegelikult üldse püsti püsib? Me ei teagi seda, selgub!
Milline see rahastamise skeem täpselt välja näeb, see on läbiräägitav. Kuid eeskuju võib olla näiteks Euroopa klubijalgpall... või Vormel 1. Iga meeskond saab oma baastasu pluss on rahastatud vastavalt sellele, millised olid tema tulemused võistlustel.
Aluseks erakondade rahastamisel võiks olla kohtade arv Riigikogus ja KOVides. See skeem on mõtlemise koht. Mõtlemise koht on ka nende erakondade rahastamise tingimused, kes pole RKs ega KOV tasemel esindatud.
Kuid mõelgem - demoktaaria on ju ideede võistlevus, erakonad on meeskonnad valmisvõistluses - miks mitte siis võtta eeskuju spordist? Spordis see rahastamise skeem töötab. Ja keegi ei kaeble - reeglid on paigas ja edasine oleneb vaid meeskonnast. Kui end tippu võistled - saad suurema finantseerimise.
Riigikogu liikmed annetustest ei ela – miks peaksid ka erakonnad?
Selles pole midagi kummalist, kui erakonnad oleks 100% riigi rahastada. Kui meie poliitiline süsteem näeb ette erakonnad, kust valimiste läbi meie juhid tulevad, kui me samas tahame täiesti läbipaistvat erakondade rahastamist ja juhtide sõltumatust, et nad poleks äraostetavad ega mõjutatavad, siis erakondade eelarveline rahastamine on ainus täiesti puhas võimalus seda saavutada.
Analoogia on siin ka Riigikogu liikmetega, kes saavad riigilt oma palga. Ja ainult riigilt. Igasugused annetused - olgu see must või valge või mistahes värviline raha - on pistis või altkäemaks ja on kriminaalkuritegu. RK liikmed ei ela meil annetustest - see oleks mõeldamatu. Me ise valijatena ei protesteeri selle vastu, et RK liikmete töötasud maksab kinni riik - ehk maksumaksja ehk meie ise. Me oleme sellega nõus, sest me tahame, et meil oleks Riigikogu ja me saame aru, et inimestele RK-s peab palka maksma, mitte nad ei pea tundmatut taha käima ei tea kust hankimas ja seda vastu võtmas. Nad on meie valitud ja meie palgal, esindavad meid ja mitte mingit tundmatut raha.
RK liikmete selline töö tasustamise süsteem on selge, läbipaistev, korrektne, aktsepteeritud ühiskonnas. Jah, natuke nurisetakse, et mõnel pool on palk liigagi hea, kuid taas - see on kokkuleppe küsimus. Vähemasti pole meil hirmu, et must või valge raha RK liikme tasemel määraks tema tegevuse - kriminaalkaristus on mõjuv tulemüür mistahes värvi raha suhtes.
Erakonnad „palgale“
Sama arusaam peaks kehtima erakondade suhtes - kui tahame demokraatiat, ideid, ideede võistlemist, erakondi, kes võistlevad neid ideid kandes ja neid pärast valimiste võitmist teostades, siis me maksame erakondadele "palka“. Need "palgad“ - erakondadele eelarveliste vahendite eraldamise määr ja tingimused - on meie endi kokkuleppe küsimus.
On erakondade huvides mängida sel juhul ainult ausat mängu - petja kaotab oma kohad võimu juures, kuid kaotab ka rahad ja on oma rumalusest järgmine kord halvemal stardipositsioonil oma vähemate vahenditega. Värvilise raha suhtes on erakonnal kerge olla petis - rahavoog ei sõltu pettuste arvust ega mastaabist - võib hoopis suureneda. Mida õnnestunum on pettus, seda kasulikum rahastajale ja seda enam rahastaja edasiseks tegevuseks raha annetab. Valijad ja terve ühiskond on aga lolliks tehtud.
Ma ei näe teist varianti meie võimu vabastamiseks mustast, valgest, hallist - igasugusest värvilisest rahast - võimu vabastamiseks äraostetavusest.
Tavalised inimesed saavad oma palga kätte ega käi raha saamiseks annetusi kusagilt kõrvalt küsimas. Maksab tööandja. Samamoodi võiks oma "palga" - eelarvelise rahastamise - saada iga erakonnad tervikuna, et ta saaks funktsioneerida, tegutseda, olla kasulik. Värvilise raha teema oleks päevakorrast maas ja olematu, sest sellist raha loetaks pistiseks või altkäemaksuks. Ning me võiksime olla kindlad, kust tuleb meie riikluse rahaline alus - praegu me seda ju ei tea, nii paradoksaalne kui see ka pole.