Fotol on kaantekleepsud ehk isekleepuvad sildikesed (stickers) erinevate kooliainete õpikute ja töövihikute kaante peale kleepimiseks nende kergeks äratundmiseks kooli virvarris. Neid ei pea kasutama, aga sarnaseid müüakse poodides, eriti kooliaasta algusaegu. Antud juhul meenutavad õppeainete esitähed keemiliste elementide tähistusi, nagu nad esinevad perioodilisustabelis. Ja nagu soolatoosil või -topsilgi on kirjas S ja pipral P, on õppeainete eelistus maitse asi. Foto: Riina Kindlam
Kleeps ei ole kohustuslik; õpikute ja vihikute kaantele võib õppeaine ja oma nime ning muu olulise (klass, kool, aastaarv) ka käsitsi kirjutada, kuid igal juhul tuleb enne õpik või vihik katta paberiga. Selle jaoks on igal pool poodides praegu müügil pikad värvilised paberirullid. Nagu enne jõule müüakse kingipakkepaberit. Eks õpikut ja vihikut tulebki kingitusena hellalt hoida. Mõni õpetaja nõuab kattepaberile otsa veel kilekaasi! Kooliõpikute paberiga katmise komme on Eestis iidamast-aadamast talletatud, kuigi vahel on see natuke mõistmatu (tundub liiast) ja isegi kurb, sest paberitesse pakitavatel teostel on tihti kenad kaanepildid, mida saab nautida vaid murdhetkeks. Ent õpikud rändavad järgmisel aastal uue lapse kätesse ja peavad seega kestma. Töövihikutesse ja joonte (või ruutudega) vihikutesse kirjutatakse sisse — need on ühekordseks kasutamiseks. Aga ikka: mis kaetud, see kaitstud.
Põhikoolis ehk algklassides pannakse reeglina eesti keele (ja kirjanduse) õpikule ning vihikule ümber punane paber, matemaatikale sinine, loodusõpetusele roheline (loogiline ju!) ja meie laste koolis on saksa keel oranž, inglise keel valge, muusika kollane ning väärtusõpetus, inimeseõpetus ja ajalugu lilla. Paberiga katmise puhul tuleb erinevalt läheneda olenevalt sellest, kuidas õpik/vihik püsib koos, kas klammerdatuna (stapled) või on tal köidetud selg ning kui lai too selg on. You Tube'is on ka sellekohased videod; neid võib leida märksõnadega: „Vihikule paberi ümber panemine“ ja „Õpiku kiletamine“. Igal juhul on see Eesti hetk, suisa rituaal, mida Põhja-Ameerikas ei tunta.
Riina Kindlam, Tallinn
