Karjamaa sarapikus sirgunud isepäine õunapuu: "Olen jah vana ja kookus, sambla vammuses; aga ka ilus, hetkel roosajumekas, elu edasiviiv ja mis peamine -- vaba!" Foto: Riina Kindlam
Esimene kevadhetk on see hele, ere, õrn roheline, mis su ees lahti rullub kangastena, kui oled sõitnud linnapiirist välja. Värske roheline vaheldub valgete laikudega – see on toomingas ja poleks uskunud, et teda on nii palju. Vaid praegu kaardistab ta ennast nõnda vaateväljal. Talumajade ümber on valged ja roosakad vihmavarjud – õites õunapuud. Ent neid on ka teeäärtes ja põldudel. Varem alustanud kirsside (ja ploomide) valge pits ka heljub veel, kuid on tasa tuhmumas. Saaremaale kohale jõudes tuleb juubilar, 75 aastat tagasi Narvas ilmale tulnud Ätt (kelle pärast siia sõitnud oleme), mööda teed vastu, noored kaseoksad ühes, käsisaag (?!) teises käes. Mis lõikeriist kätte juhtus... Toas on valges email-kausis hõbedased siugjad... angerjad? Ei, “tuulekala” (tuulehaug). Mamma juba lõikab neist juppe, mis pannil imelist lõhna levitavad. Teisest kausist vaatab vastu teravnina ise (soome keeles nokkakala).
Juba Mamma kasvuhoones. Tõstab täpilise tassiga plastämbrist vett igale sirguvale tomatitaimele. Teda vaatab pealt lapselaps, kes võiks ise seda tööd teha. Aga Mamma pole harjunud delegeerima... Kaetud pidulaud aias, õunapuude all. Lapsed on korjanud vaasidesse nurmenukke, meelespäid ja võimsaid võilillekerasid. Lehtsalati seest piiluvad ka nurmenukuõied. Tursamaksa-ampsudel on peal helerohelised kuusevõrsed ja nendega on kaetud ka hilisem küpsisetort. Laual on liual heeringas ja muna päiksekettad. Kalakotletid ja leib Muhust.
Tädi Pilvi paneb ratta aidaseina najale ja võtab selle korvist suure kimbu kollaseid metstulpe. (Mõisaaiast! Imeväike, aga ikka, Koikla mõis.) Grilli pealt tulevad kauge maa lõhnad – Andres marineeris kanafilee kookospiimaga ja karriga. Sellist hiina imet pole isegi mõisas omal ajal tuntud! Hiljem tallavad lapsed võililledest kollasesse välja rajad ja mängivad seal kodu; üks tuba siin, teine seal. Selline mäng ja nii rahulolevad. Halleluuja. Sauna! Värske vihaga, mis võimaliku seesoleva vindunud viha minema peletab.
Hommik põldudevahelisel Torusemäe teel. Käo kukkumist ja ööbiku laksu on kuulda. Põldlõokest väreleva täpina pea kohal kõrget paigallendu sooritades vaevu näha, kuid lõõritamist kuulda. Laskuvad siis põllu kohale ja kaovad tärkava sisse. Igaks juhuks mainin, et inglise keeles on need common cuckoo, thrush nightingale ja Eurasian skylark. Kadakaladvast otsib saaki musta maski ja konksnokaga hallõgija (northern shrike). Kollane talvike laseb ennast kaua kiviaial imetleda (yellowhammer).
Õige taim õigel ajal – väike safiirsinine külmamailane nurmenuke ja maasikaõite seltsis. Toredalt kontrastsed valged toomingaõie kobaralondid tumeda kareda kadaka kaisus. Mets-õunapuu (või oled sa ikka metsistunud aedõunapuu?), kes põlla pääle sarapikku sattunud. Üksik roosa pilv kiskus uudistama. Vaba hing õitseb võimsamalt, kui väsinud vennad meie aias (neil oli läinud aasta meeletu saak) ja tema seltsiliseks on üksik lilla orhidee! Looduse kukeaabits pärast seletab, et jumalakäpp.
Kaasiku õuel korjab laps tädiga kuusevõrseid. Päike on juba ülikõva, manitsen kaitsekreemitama. Toas on läbipaistvas teekannus värskete nurmenuke kollane tee. Õues nööril õunapuude vahel tuulduvad kirjud tekid, tekikotid ja linad. Ka Kanadast pärit magamiskott.
Sõit lähedalasuva Tika augu juurde. See on endine kruusakarjäär, mis nüüd populaarne ujumiskoht. Seal avaldub imeline vaatepilt – pääsusilmade väli! Minu silmadele esmakordne rõõm. Ja vees peetakse konnakulleste kevadpäevi. Jäätis Leisi poest ja Karja kalmistul kalmu kaunistamiskunsti vaatlus. Piirdeid, liivamustreid, taimevalikut ja -asetusi on nii erinevaid ja käed selleks vabamad, kui uues maailmas. Kalmistu kõige vanemas osas piiluvad vanad nimedeta raudristid sirelipõõsastest, mis kohe-kohe õitsema puhkemas.
Enne linna tagasi asumist korraldame linnupesakaitse kasside eest. Plekitükist “vaheseina” aida palgi otsa, kus kärbsenäpp kahtlaselt vana pesa juures taas uudistab. Mamma on põlvili murul lebava koera ees ja eemaldab temalt einestavaid puuke. Turjale pandav puugirohi toimib vaid kuu aega; vaja uut. Veel Vainu talust läbi, Mamma sünnitalu, kus elab tädi Pilvi. Autost välja astudes, mis uskumatu lõhn. Ebaküdoonia (flowering quince) ju veel ei õitse... Selgus, et rabarberipuhma taga, vana puust aia najal kasvab aegade algusest kuldne sõstar. See ei tundu võimalik; kuningate mari! Mille põõsa kollaste tähesarnaste õite lõhn oli suisa siirupine. Polnud aimugi. Sest paraku pärast õitsemist kaovad paljud taimeliigid sootuks džunglisse ää. Isegi Eestis on see nii. Kes kevadel märkab, see teab.
Riina Kindlam, Tallinn
