Kui mõte hoolikalt sõnadesse seada ja kaunilt piltlikult esitada, näiteks sinise värvipliiatsiga püüdlikes kirjatähtedes, võib keel jõuda veelgi sügavamale hinge. Foto: Riina Kindlam
Selle ilusat, lihtsat lauset imetlesin kolm aastat tagasi Tallinna Waldorfkooli seinal, kui mu laps parasjagu seal eelkoolitunnis oli ja ma ei ole siiani seda unustanud – kuidas see oma lihtsuses ja selguses mõjus. Otsisin selle oma fotopangast üles emakeelepäeva eel ja jagasin ülemaailmsete tuttavatega internetisuhtluses (sotsiaalmeedias, nagu öeldakse).
Teiste seas reageeris 30ndates eluaastates Torontos sündinud neiu kirjutades: „Eesti keel on NII ilus keel! Lause on nagu luule, kus sõnad voolavad üle keele nii sujuvalt.“ Ta küsis, kas võib seda ka oma taustfotona kasutada. Sellised hetked, kui nii igatsevalt ja imetlevalt ühte keelde suhtutakse, on paljuütlevad. Eriti veel, kui seda teeb noor inimene, kes on selle keele osaliseks saanud kaugel, väljaspool Eestit sündinud emalt ja kodumaalt põgenenud vanavanematelt. Sealt see igatsus. Miks nii lihtne asi, mis sulle nii tähtis, on nii raskesti kättesaadav?! Tegelikult see pole, kui rääkida iseendaga... või avada ülemaailmsed satelliitide abil edastatud suhtluskanalid.
Ja imetlus – sest armastus keele vastu on päritav. Nende lihtsate sõnade taga on tegelikult kogu sinu minevik. See on nagu värav ja kui sa selle avad, siis sealt voolavad vastu sinu pere, esivanemad ja nende tegemised – elu, mida elati selles keeles, ning millest sina olid osaline, kuid mida sellise, elujõulisena, saab kaugetes kohtades harva igapäevaselt kogeda.
Selle fotololeva lause ümber oli seinal teisigi mõjuvalt laste käe läbi elusaks tehtud lauseid nagu: „Tuul sasib puude latvu“ (kõrval oli lihtne puu, oksad taeva poole sirgu); „Lookleb läbi metsade“ ja „Vaid oma hingepõhjas“ – nende kolme sõna puhul oli iga järgnev eelmisest madalam. „Hingepõhjas“ oli kõhuga vastu paberi alumist serva. Sõnadesse ja nendes olevasse väesse oli tunnetuslikult suhtutud ja välja võluti mitte ainult lause vaid pilt, tunne, mälestus, rännak.
14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, oli 21. aasta, kui Eestis peeti emakeelepäeva ja e-etteütlust korraldati Vikerraadio vahendusel 10ndat aastat (e- tähistab sõna elektrooniline). Kas pole uskumatu, et ühes väikses riigis, ühel erilisel, keelele kummardust tehtaval päeval, istuvad 5881+ inimest kell 10.30 kuskil vaikselt paigal ja kuulates läbi raadio (või selle internetilehekülge) otse-eetris loetavat etteütlust, panevad oma õigekeelsusteadmisi proovile. 5881 inimest toksisid etteütluse teksti internetis, Vikerraadio kodulehel olevasse lahtrisse ja vajutasid „SAADA“. (See oli rekordarv osalejaid.) Aga neid nagu mu ämm, kes köögilaua taga seda suvalisele paberilehele kirjutas ja pärast küsimusi tekitavate kohtade üle telefoni teel arutas, oli tuhandeid veel – vanemad inimesed, kes ei püüa pidevalt elektroonilisi-, vaid muid olulisi signaale õhust, näiteks kevade tuleku märke.
Tänavune e-etteütluse tekst on teie ees. Nii tore on lasta teistel seda ette lugeda ja ennast proovile panna (ka kirjavahemärgid!). Kui soovite etteütlust teha, jätke siinkohal praegu lugemine pooleli, muidu näete juba õiget kirjapilti! Pärast kontrollige üle.
Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel“, laul, mida ta esitab lastekooriga juulikuus noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään”. Olgugi et rekajuht Hane tee ja Kuke allee ristmikul sebra ees kinni peab, seisatab tüdrukki korraks. Osavalt trikirattal siksakitades vurab mööda klassivend Juhan, kelle tohutu suures plüüsist kotis on peale akutrelli, tušipoti ja huulepalsami mitu viilu tšillikastmega pitsat. „Oota, Juhan!” hõikab Liisa talle järele.Lõpus küsiti, kas viimase sõnana oleks õige „järele“ või „järgi“? Tuli valida.
Mul oli ühtkokku 9 viga, aga ma ei piilunud ka ühtegi abivahendit! Tänavu oli sihilikult palju võõrsõnu, et juhtide tähelepanu nende õigele eestikeelsele kirjapildile. Võõrsõnade seletusi: rekajuht – reka (
rekka) on tulnud soome keelest ja tähendab järelhaagisega veokit, kuularid on kõrvaklapid, millest kuulad, sebra on hüüdnimi autoteel olevale triibulisele jalakäijate ülekäigurajale, akutrell on aku jõul töötav trell / trellpuur (
drill) versus käsitsi keerutav puur. 5881-st esitatud e-etteütlusest olid täiesti veatud vaid 37!
Elagu elukestev õpe ja kõlagu eesti keel ülemaailmselt igavesti!
Riina Kindlam, Tallinn
