Kui meie esiklaps sündis, ütles mulle üks tuttav: „Ega te ometi talle mingit eesti täpitähega nime ei pane!” Et justkui karistus missugune. „Kui me ise oma täppe ei kasuta, kes siis veel?” Umbes midagi taolist ma talle tookord vastasin. See oli ammu, 12 aasta eest. Emakeelepäeval rahvusraamatukogus toimunud konverentsil „Kas tõesti häbeneme riigikeelt?” rääkis raadioajakirjanik, Vikerraadio saatesarja „Eesti lugu” ja „Keelesaate” toimetaja ja saatejuht Piret Kriivan, et „Täpitäht ei riku meest” ning et paljude arvamuse, et eesti nimega ei saa maailmas hakkama, lükkavad ümber näiteks Arvo Pärt (mitte PART), Neeme Järvi, Tõnu Kaljuste... esimestena meelde tulevatena. Pireti keelesaates käinud Prantsusmaal elaval noorel eesti kirjanikul Katrina Kaldal („Un roman estonien” jt) olevat tema kirjastus Gallimard palunud eelistada eesti täpitähtedega kohanimesid (Märjamaa, Pärnu, kirjastus Tänapäev). Tom Clancy ühes romaanis olla juttu Edgar Nõlvakust Põlvas.
Mu laste nimedes ei ole täpitähti. Küll aga on ühe klassiõde Sära, kelle õde on Säde. Esimeses klassis käib Hõbe, lasteaias veel teise pere Õnne. Põlvkondasid endiselt ületav on Kärt. Pisipoiste puhul olen lugenud nimedest Kõu ja Tõnn. Balti jaama vastas on uus populaarne restoran Ülo. Ühesõnaga õnneks kõik ei karda täppe ja kapsaraudu.
Piret Kriivani ettekande pealkirjaks oli „Uueaegne kadaklus – valehäbist või eksiarvamustest”. (Kõnelejaid oli kokku kuus, kuid ma suutsin vaid esikolmikut kuulama jääda.) Kadakasakslus, pajuvenelane... Jüri Kuuskemaa pakkus sealsamas lisaks nimetaja võsajänki. Piretis (ja mitte ainult temas) tekitab tuska uue kaubanduskeskuse nimi T1 Mall of Tallinn ja Tallinna Tehnikaülikooli „rahvusvaheliseks suhtluseks” loodud ja laia kasutusse paisatud lühend TalTech, mida kahjuks juba kasutatakse ohtralt (mugavusest või kadaklusest?) ka eestikeelsetes tekstides. Ometi on kooli nimi endiselt ja auväärselt Tallinna Tehnikaülikool. Kohalik mänguasjapood „WePlay!” põhjendab nimevalikut ka rahvusvaheliseks pürgimise sooviga. (Sama tuntuks kui nimi Arvo Pärt.) Alaväärsuseks peetu võib vahel hoopis üleväärsus olla – kas arvame, et turistid on kõik ajukääbikud ja ei mõistaks sõnu kohvi ja kohvik?
Mina õppisin emakeelepäeval väga konkreetseid asju. Tegin e-etteütluses 7 viga. Igal aastal on mul umbes sama palju pisivigu, mille kaudu õpin. Aju pidavat rohkem energiat kulutama unustamisele kui mäletamisele, nii et jään lootma energiasäästlikkusele (laiskusele). Selgus, et ma ei oskagi kirjutada väliseesti. Vaat, sulle! Kirjapilt võib olla väliseesti või Välis-Eesti. Mina kirjutasin välis-Eesti. Olen vist elanud kivi all, aga alles täna sain teada, mis on hashtag (#) – TEEMAVIIDE. Lõpetaksin kõneleja poolt väljatoodud lasteajakirja „Täheke” uudissõnade loomise võistlusel hiilanud näidetega, mida väga üritan kasutusele võtta: sotsiaalmeedia asemele lühend SOME (nagu KUMU ja VEMU), influencer – SUUNAMUDIJA, catering – EINERING ja emoticon (need e-postides ja nutitelefonide sõnumite kaudu saadetavad emotsioone väljendavad näod) – TUJUKUJU.
Kasutan ka juhust tuletada kaasmaalastele meelde, et kõik, kogu maailm, ei pea tingimata igast sinu sõnumist ja „SO-MEs” postitatust aru saama. Neil, kes sisust tõeliselt huvitunud, on võimalus vajutada sõnale „translate”. Olen Instagramis täheldanud, et kogu maailmale ehk inglise keelt kõnelevale enamusele ei mõtle postitusi jagades ei enamus prantlasi ega norrakaid. Nad suhtlevad eelkõige OMA inimestega iseendale kõige loomulikumas oma keeles. Olgem siis kõik natuke isekamad ehk omanabasemad. Tõlkeroboteid on kõikjal, eesti keele kõnelejad toetagu teineteist ja seega iseendid. Jõudu selleks meile kõigile!
Riina Kindlam, Tallinn