Lehed tahavad põgeneda hingematvaist kilekottidest Tuulemaa tänavas Põhja-Tallinnas. Kahjuks on see Eestis üldlevinud pilt: kilekotid, mis täis kokkuriisutud lehti, istuvad ja ootavad oma edasist saatust puutüvede najal. Vahel ootavad väga pikka aega, vajuvad lössi ja jäävad lume allagi ning sisu üritab koju tagasi hiilida. See on kahekordselt häiriv olukord: 1) kõdu mittekõdunevas kilekotis ja 2) maa ning puujuured nii puhtaks riisutud, et järgmisel kevadel uut mulda ehk taimetoitu ei jagu sõrmkübaratäitki. Mitmeti eesrindlik Eesti on selles vallas sabalohistaja. Millal jõuavad meieni pruunid paberkotid aiajääkide tarvis? Foto: Riina Kindlam
Igal sügisel on suur rõõm kogeda lehtede värve ja kelmikat kullasadu, kõdulõhna ja kõiki muid toredaid meeleolusid, mis sellega kaasnevad. Isegi tuul, mis katuseplekki kogu öö merelainetena müristama paneb ja vihmakrabin aknal ning esimene lumevaip on värskendavad ja toovad hinge uudsust. Nüüd saab tihastele söögimaja välja riputada! Aga see riisumine...
Korralagedus on teatavasti eestlase vaenlane nr 1 ja kõige enam ärritust tekitav seis. Selle vastand on tihti, vähemalt aias ja eriti murul korraldada – lagedus! Rabelejad riisujad teavad rääkida, et lehed lämmatavad muru ja muud taimed ning nendes võivad pelgupaiga leida ka kurjatoovad kahjurid ja taimehaigused. Kahtlemata on selles jutus omajagu tõde. Ka näiteks õunu ei tohi puu alla mädanema jätta, sest seal võib pesitseda ei tea kes ja mis! Samas on alati kurb meel vaadata, kuidas kõik see väärtuslik kraam, tulevane uus muld ja toit puude juurtelt ja näljaselt maalt julmalt minema kammitakse. Linnaparkides kohe eriti pedantselt. Maal või oma aias on õnneseentel oma kompostihunnik või -kast, milles kullamullakooki küpsetada, kuid korterimajaelanikel sellist võimalust pole.
Tahaks väga loota, et kui need fotol olevad kõdunevaid lehti täis kilekotid (ja nende loetamatud teisikud) minema viiakse, kallatakse nad loodusvaenulikest mittekõdunevatest kilekottidest ikkagi välja. Vastasel juhul oleks see vägagi mõistusevastane toimetamine. Ja eestlastel on kuuldavasti kahe-jalaga-maas talupojamõistus. Lisaks korralageduse allergiale.
Eestis on suur puudus pruunist paberist aiajäägikottidest, mis Põhja-Ameerikas on kohustuslikud. Ei tea, miks nad laiatarbekaubaks veel jõudnud pole. Eraldi biolaguneva prahi kastid on enamikel korteriühistutel maja taga olemas, kuhu söögijääke panna läbipaistvatesse (ideaalselt biolagunevatesse) kottidesse. Aga kui palju inimesi Eestis suudab neid suht kalleid spets kotte prioriteediks pidada? Eks aias kasutatavad paberkotid on ka esialgu „luksuslik“ nišitoode; harjumus, mis võtab aega juurduda. Küll ta juurdub – jätaks selleks õige natuke mahlast pinnast ka maha.
Kauged äritaibuga inimesed – mõelge meile kõdusõbralike aiajääkide kottide eksportimisele! Kuna eesti kasehalge on ohtrasti jõudnud teiepoolsesse kaubandusse ja kaminatesse, võiksime keskkonnasõbraliku tasakaalu nimel teie puidumassist tehtud kotte vastu saada. Rõõmsat taaskasutamise karussellil ringlemist!
Riina Kindlam, Tallinn
