Äsja aastaseks saanud uues Eesti Rahva Muuseumi hoones Eesti läbi aegade suurima rahvarõivanäitusel Tartus tõstab näituse kuraator, ajaloolane ja etnoloog Reet Piiri valge kindaga 20. sajandi alguse Ridala naise rinnalt kodarraha ehte, et saaksime imetleda selle alt piiluvat tikitud inglit. Ingel on muuseumis ainulaadne ning meenutab omal ajal seinavaipadele ja käterättidele tikitud kelmikaid pilte ning soove ja õpetussõnu. Ka kõige tavalisemad geomeetrilised tikandimustrid kaitsesid kandjat, et paha vaim või õnnetus varrukast või krae vahelt sisse ei poeks. Ka värvil oli vägi, eriti värvmadara (northern bedstraw, Galium boreale) juurtega värvimisel saadud punane värvitoon – madarapunane. „Värvilise rätiku peal rippus helmeste küljes kaelaraha, rätiku ääred käisid kinni hõbesõlega. Vanarahvas mäletas, et meeste rinnaesine oli seevastu katmata, nii et vahel olid rinnakarvad koguni härmas.“ Oh, seda rumalust. Või ikkagi edevust?
Sõba, seelik, kirivöö. Sukad, põll, rätt. Lambanahast kasukas ja müts (tanu selle all) ning kirjatud käpikud. All pikk alussärk, vajadusel linane rüü kasuka ja pikk-kuue vahele. Nii palju imepäraseid kihte imelistel möödaniku naistel. Tihti pandi selga lausa mitu seelikut ülestikku, sest seelik pidi olema kahar ja figuur lopsakas. Aga oli ka otsene vajadus – aluspesu ei tuntud ja külm ilm nõudis! Pildil on Paistu 19. sajandi naise kaitsemärkidega seeliku- ja lambanahkne kasukaäär. Just maadligi rõivakihtide äärte puhul kohtusid imelised kontrastid, mis nurusid jäädvustamist fotol. Ka kaunistusi oli kihtide viisi: helmekeed, kaelarahad, sõled, malid, nahkribad, sukapaelad, vahel ka punane siidilint lõua alla lehvi seotud – see andis ilusa jume. Näituse 150 rahvarõivakomplekti pärinevad kõigist Eesti kihelkondadest ning need on jaotatud nelja aastaaja järgi teematubadeks. Näitus on avatud tuleva aasta augustini. Fotod ja tekst: Riina Kindlam
