Tänapäeva moodsas maailmas on riigike, kus on ikka veel igapäevakasutuses sõna oode ning selleks on vahel midagi nii isuäratavat ja erilist. Just sellist oodet sõid Tallinnas Kaarlikese lasteaia ja Kaarli Kooli I-IV klassi lapsed 18. lehekuu pealelõunal. Fotole on jäänud silmapaistev reake teadetetahvlil olevast laste nädalamenüüst.
Laensõna snäkk (ingl. snack) on eesti keelde leidnud küll tee, aga pigem öeldakse omaselt näks, näksid; sõnast näksima. Kuid päris ehedat oodet tasub oodata – "kerge eine (enne tugevamat söögikorda)", ütleb Eesti keele seletav sõnaraamat internetis. Karaski kohta on kirjas "hapu- või petipiimaga tehtud odra- või jämedast nisujahutaignast küpsetatud päts või kakk". Igavesti tark Vikipeedia aga kirjeldab karaskit nõnda: "Karask (keskmurdes kohmakas) on keefiri, hapu- või petipiima, kohupiima ja ka jogurtiga tehtud odra või jämedast nisujahu tainast küpsetis. Karaski kergitusainena kasutatakse valdavalt söögisoodat, lisaainetena kas soola ehk ürte, ka liha. Karask kandis varasematel aegadel ka nimetust kiirleib. Karaskit võib küpsetada nii lamedana ahjuplaadil, otse kuumade süte peal aga ka madalamas või kõrgemas ahjuvormis. Karask on Eesti, Iiri, Šotimaa jpt maade rahvustoit." Karaskit saab osta paljude Eesti suurte toidupoekettide pagarilettidest, väiksematest pagarikodadest rääkimata. Ja ise tehtud on ise tehtud. Retsepte leiab internetiavarustes murdu.
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
