FOTO
Meie naabermaja kojamees onu Heino on proovinud tuua varjulist metsaalust armastavad sinililled kultuursesse linnaaeda. Karta on, et tulemuseks on sama nagu sinilillede vaasi noppimise puhul – ei ole see ilu pikaldane, küll aga on soov sinilille läheduses olla suur. Minge metsa, see on sinilille kodu. Ja toetagem raierahu (Eesti Metsa Abiks) Eestis kevad-suvisel lindude pesitsemise ajal. Foto: Riina Kindlam
Arvestades, kui palju oli „somes“ (väljapakutud sõna asendamaks lohisevat sotsiaalmeediat, so-me), pean silmas eriti Facebookis, läinud nädalavahetusel fotosid sinililledest, võis tõdeda, et nende nägemine tõi kaasa eestlastes suure rõõmupalangu. Küll oli lähivõtteid ja näidati peotäisi, mida nositi (ettevaatust, ravimtaimena kasutusel, aga võib ka olla mürgine!) ja mõistagi vanaaegsesse kristallvaasikesse pistetud ja siis keset lauda, kohviserviisiga ümbritsetud.
Sinilill on üks esimesi taimi, mis kevadel õitseb. Et ta vajab õitsemise ajal rohkem valgust, peab ta ära õitsema enne, kui lehtpuud lehte lähevad. Linnades, ka nende samade korterimajade seinte ääres, mis fotol paistavad, õitsesid juba varem lumikellukesed ja märtsikellukesed, aga need on kultuurtaimed, pärismaised Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Mõistagi ootame ka nurmenukke, sireleid ja õunapuuõisi, aga sinililled on esimesed kevadsilmad, mis metsa alt tervitavad.
Riina Kindlam, Tallinn
