Kui paned suusad alla ja asud liuglema kodumetsa lumistele radadele, ootad näha tihaseid, põnevaid koeratõuge või sõbralikku talisportlast, ent mitte.... suksusid! Foto: Riina Kindlam
Kui pealinnas on 7. küünlakuu päeval maas 30 cm lund, aga ilmateade lubab sula (vaid mõned soojakraadid, aga vihma peale ka), siis ei ole aega pikalt mõelda, vaid tuleb kähku haarata suusad ja kobida lähima metsa alla, mis meie puhul on Merimetsa oma terviseradadega.
Need liigutused, mis kohe paika langevad, nagu vana armas mantel sulaks selga – see on kehamälu. Nagu jalgrattasõit, sa ei unusta, vaid kõik tuleb meelde. Kellega sa oled suusatanud, kus. Kuidas peatanud soo serval, löönud suusakepid raja kõrval lumme ja kahlanud midagi lähemalt uurima. See heli, sinu liikumise heli, suuskade sahin ja kepilöögid. Vetruv samm. Meenub Andrus Veerpalu! Aga enne teda Jaan Roos, Lembitu Maleva tohter ja suusatreener ühes isikus, kes lumelaagrites pani meid keppideta liuglema, kaalu vahetama ühelt suusalt teisele... Kõik need, kellega oleme hanereas lasknud mööda Kotkajärve kandi metsaradu, jõudes rampväsinuna aurava köögini, mille kõrvalukse juures kümned ja kümned suusad lumme püsti torgatud. Vahel tuli rajal peatuda, et lasta lumesaaniga sõitjaid mööda, täna peatusin, et lasta mööda viirastuslikud hobused!
Ei vähimatki kabjaklõbinat, ainult traavli võistluskäru (kaariku!) klibin ja ratsahobusest saatja hingeldamine. Ei tuult, ainult lumelõhn, angervaksade rootsud, lepakäbid, ühelt poolt täistuisanud tüved. Raja hargnemine – ikka sinna, kuhu nemadki.
Stroomi ranna liival on ennegi nähtud kabjajälgi ja radadel sõnnikut, kuid sellised trennikaaslased on vaid... hobuse unenäos? Merimetsa ühes servas on hipodroom (aastast 1923) ja teises Veskimetsa ratsakeskus. Esmakordselt mõjus teistele mitmekordse ringiga mahajäämine virgutavalt, taas jällenägemisrõõm. Minust mööduti nagu postist. Lumi hakkaski suuskade alla haakuma, temperatuuri tõus. Viimasel sirgel tagasi tsivilisatisooni poole tuli samal rajal vastu teine suusataja, vanem mees. Jõudsin temast enne rajalt välja astuda, ta ei vaadanud mulle otsa, kuid kuidas sa teist lumearmastajat ei tervita? ,,Tere!“ vastas ta veidi ehmunult, kuid rõõmsalt; küllap murdsin ta rütmitranssi.
Suuski ära võttes nägin lõpuks põliselanikku: ,,pruuni puukoristajat“ mööda männitüve keerutamas. Teadsin, pruuni puukoristajat (nuthatch) pole olemas, aga peas läksid esialgu segi sorr ja porr... See oli PORR (Eurasian treecreeper). ÖÖSORR (European nightjar) on praegu Aafrika lõunaosas. Teda kujutatakse tavaliselt metsa all lehtedes istuvana, kus tal on meeletu kamuflaaž – ise nagu pruunikirju leht või ööliblikas. ,,Öösorri eestikeelne nimi tuleb linnu iseloomulikust surisevast laulust, mis võib kesta tundide kaupa.“ Loodan seda suvel kuulda; öösorr on Eesti 2019. aasta lind. Kuid juba eeloleval laupäeval on traavivõistlused hipodroomil (hipodroom.ee) ja homme jälle tööpäev Hobusepea tänavas – ausõna!
Riina Kindlam, Tallinn
