Tõeliselt õnnistatud on need, kellel on olemas maal koht, kuhu võib minna loodust, rahu ja teistmoodi olemist nautima. Kui toimub veel erilisi kokkupuuteid loomadega, ollakse õnne tipus. Meie pere maalapikest Saaremaa südames, endise Karja kihelkonna mail, piiravad kahelt poolt põllud, kus suviti elavad mullikad – tulevane piimaandev kari. Nad kuuluvad kellelegi teisele, kes omakorda rendib põlde ühelt naabrilt. Meie nende eest hoolitsema ei pea, ainult selle eest, et ämma/äia koer neid ei ehmataks ja naljaviluks taga ei ajaks... Ometi saame nautida nende kohalolu ja imetoredat lehmakellakõlinat. Eriti kaunis ja rahustav on see koidikul ja eha eel. Vahel kostub see mäeotsa sarapikust, vahel otse maja kõrvalt kiviaia tagant. Toimib paremini kui mingi satelliiditoitega GPS (
global positioning system), mida eestlased kepsuks nimetavad.
Tänavused neiukesed noorukesed, kellel veel vaevumärgatavad udarad, paistab olevat üks tavalisemast seltsivam punt. Või on nad lihtsalt uudishimulikumad ning harjunud viimasel ajal õunu saama. Ja õunu said nad ka meilt. Minu väiksem, 7-aastane, astus juba eelnevalt läbirääkimisi (luuret) tegema. Vissid tulid meiega paralleelselt (teisel pool elektrikarjust) hanereas. See meenutas väga laagri lipurivi! Ning siis toimus hetk, mis fotol püütud, mille teine pealkiri võiks olla “Kohtumine ametiühingu esindajaga”.
Seejärel piirasid nad uue (kellata) juhi päris ringi sisse. Lapsuke lehvitas küll kätega ja inises ise veidi, et “Ärge nüüd liiga... kohe tulevad õunad... rahu, rahu...”, kuni õde saabus pangetäiega. Kollased, veits plekilised lambaninad (Treboux / Trebuu, Pärnu tüviõun); puude alla potsatanud. Siis tuli hoolitseda selle eest, et keegi liialt ei saaks ja keegi suutäieta ei jääks. Kogu seltskond kogus julgust ja õunad hakkasid suisa pesapallidena lendama. Hiljem meenus, et naabri Juta oli rääkinud, et tema lõikab lehmade õunad igaks juhuks pooleks, et nad neile kurku kinni ei jääks. Nii tegime meiegi järgmisel päeval.
Oktoobri alguses läheme veel korra saarele. Kas kari siis ikka veel seal on, näitab aeg. Suurim kergendus oli paari aasta eest, kui kuulsime, et nad ei lähe tapamajja, vaid lauta ning hakkavad uhkelt lastele piima tootma. Ja nii uued armsad näod aastast aastasse. Head sügise algust ja toredaid kohtumisi looduses teilegi!
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
