FOTO 1
Tallinna Balti jaam, 26. märtsi hommikul. Fotol on peegeldus Balti jaama kunagises ootepaviljoni aknas, taamal oranži- ja mustakirjud Elroni (Eesti Liinirongid AS) reisirongid. Teisel pool klaasi paistavad sinna riputatud riidest turukotid, millel sõnum – 1949. Siit ei väljunud küüditamisronge, küll aga Ülemiste jaamast. Meenuvad betoonist kohvrid, mida kunstnikud Marko Mäetamm ja Kaido Ole tegid 1944. a põgenemise sümbolitena, millest osa on Okupatsioonide ja Vabaduse Muuseumi „Vabamu“ ees. Tänapäeval on saanud kombeks, isegi moeks loodussõbraliku riidest turukoti kasutamine kilekoti asemel ja nendele on tihtilugu trükitud peale mingi sõnum. Siin omandavad nad aga hoopis teise tähenduse ja panevad maailmad põrkuma.
25. märts on ühtlasi paastumaarjapäev, kui ingel Gabriel teatas Maarjale lapseootusest ja maausulisel marjapunapäev – päris esimene naistepäev, iidne rõõmupäev kevade saabumise puhul, millele sai jõhker pitser pandud 70 aasta eest, kui Eesti 20 531 küüditatu seas viidi ära 10 280 naist ja 5744 last.
Need märtsikuupäevad, 25.-29., olid tänavu päikselised ja esimesed veidi soojemapoolsed. Kas ka 70 aasta eest? Kas kevadpäike paistis läbi vagunipragude? Üritad seda kuidagi ette kujutada.
FOTO 2
Plakat kuulutab kunstiprogrammi „Siberi lapsepõlv“, millega mälestatakse 70 aasta möödumist märtsiküüditamisest. 25. märtsist 14. juunini toimuvad programmi raames näitused, filmilinastused ja muud sündmused üle Eesti kõigis 16 raudteejaamas, kust 1949. aasta märtsis väljusid küüditamisrongid. (Haapsalu, Paldiski, Keila, Kehra, Jõhvi, Tapa, Rakvere, Jõgeva, Tartu, Elva, Veriora ja Võru raudteejaamades on üleval näitused ja installatsioonid. Keeni, Puka, Risti ja Ülemiste jaamades toimub lisaprogramm: filmilinastused, lugude jutustamised, ühislaulmised ja teeõhtud). Programmi korraldab kunstirühmitus SLED, kes on kogunud lapsena küüditatud või Siberis sündinud inimeste mälestusi ning käinud koos nendega uurimisreisidel Siberis. Vaadake lähemalt
www.siberilapsed.ee ja rühmituse SLED lehekülge Facebook'is.
Fotod ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
