FOTO 1
Maavanaema mustasõstrapõõsas. Selle vanaema kolm lapselast kutsuvad teda Mammaks ja ta on oma pea 82 aasta vanust arvestades vägagi nõtke ja tegus. Siin ta küll istub sõstrapõõsa varjus ja säästab energiat, korjates marju sülesolevasse pütti, aga teda võib väga tihti näha ka muruniiduki taga jooksmas ja kui vaja, ka redeli otsas õunapuu võras ukerdamas, sest kahju on head õuna puu otsa jätta. Kas ta on oma luid murdnud? Korduvalt! Andmata endale aru, et pole enam esimeses nooruses. (Eestis on väljend „Vaata passi!“ ehk arvesta sinna trükitud sünniaastat.) Lapsed, tõtake alati appi, kui haprad vanaemad abi vajavad. Säästke neid võimalikust kukkumisest, eriti kui neil on luudehõrenemine ehk osteoporoos.
FOTO 2
„Vanaema õunapuu otsas“ on Austrias 1965. a. ilmunud ja lastekirjandusauhindadega pärjatud „Die Omama im Apfelbaum“ eestikeelne tõlge aastast 1973. See on klassika, mis siiani iga eesti lapse raamaturiiulis, kuna on 9-12aastastele kohustuslik koolikirjandus. Sellest poiss Andi väljamõeldud vingest vanaemast on saanud sümbol, kellega krapsakaid eesti memmesid võrreldakse. Vanaema kui kaubamärk! „Raamat räägib lugu poisist, kes tunneb puudust vanaemast. Kõigil teistel lastel ju ometi on. Nii ei jää tal üle muud, kui endale kujutlustes vanaema luua, kellega koos satub ta kõikvõimalikesse põnevatesse sündmustesse, kuni nende majja kolib sümpaatne vanaproua, kellest saab Andile peaaegu päris vanaema.“ ETV on teinud raamatu põhjal ka lastelavastuse. Rõõmsat suvelugemist ja ettelugemist kõigile!
Vanaemasid on igasuguseid ja kõigi nende eest tuleb tänulik olla. Suveti on aga eriti õnnelikud need lapsed, kellel on nn maavanaema või -vanaisa. Nende juurde on vanematel heal juhul võimalik linnalapsi „kupatada“; nii nagu seenigi kupatatakse ehk loputatakse (linna) mürgist või kibedusest. Need lapsed sisenevad justkui läbi imevärava teise maailma – ellu täis looduslähedust, vabalt olemist ja teistsuguseid mänge, sest tihtilugu ei ole maal internetiühendust! Need, kes praegu Eestis lapsevanemaeas, mäletavad teistsuguseid suvesid, mille üheks suurimaks märksõnaks oli peenarde ROHIMINE ja ega tänapäevagi lapsed pääse suilise rollist. „Ära istu nagu poiss!“ on vana ütelus, mis vihjas, et neidudel oli pidev (näpu)töö ka istudes. Vanavanemad on seevastu ära teeninud istumise – suvel, miks ka mitte aerupaadis.
Riina Kindlam, Tallinn
