Graatsiline nelik, kolm emast metskitse ja isane - sokk, tabatud autoaknast 6. märtsil ühel lumisel põllul Mäetaguse vallas Ida-Virumaal. Foto: Riina Kindlam
Kui ma olin väike, teadsin, et on olemas kitsed ja hirved. Neid, keda Kotkajärve kandis nägime, white-tailed deer, tutvustas mulle Taat kui HIRVi. Kits oli minu arusaamist mööda too sarvede ja kitsehabemega köki-möki, keda taluloomana peetakse ning kelle piimast tehakse maitsvat juustu. Või siis metsikuna mägedes roniv tegelane – Eesti aladelt vägagi kauge kuju, v.a. horoskoobisõpradele – kaljukits (Capricorn).
Niisiis, kui ma Eestis esimest korda sellist sõralist auto eest üle tee kappamas nägin, hüüdsin kahtlemata "hirv!". Hirv elab ju metsas. Aga too oli tunduvalt väiksem kui meie Kotkajärve "bämbid"... Selgus, et Eestis võib oma silmaga näha põhimõtteliselt kahte HIRVLASTE perre kuuluvat sõralist: põder (moose, Euraasias ka nimega elk, toosama, kes Põhja-Ameerikas) ja metskits (roe deer). Täpselt nii, deer! Ja sugukonnalt hirvlane. Miks eestlased siis teda metskitseks kutsuvad? (Mõnel pool kutsutakse teda ka kaber ja kabris, murdes ka hirves (!); neile etteheiteid teha ei saa.)
Võib-olla tuleneb nimi metskits tema väikesest kasvust (õlakõrgus kuni 75 cm). Põdra õlakõrgus on seevastu kuni 216 cm. Justkui oma kodumökitaja sarnane, aga elab metsas. (Saksa Geiß, gooti Gaits.) Kui saaks vaid silma vaadata, ei oleks kahtlustki, et tegemist pole lähisugulastega; kitsedel on kummaline horisontaalne pupill ehk silmaava. Isehakanud bioloogina julgen seega väita, et metskits on eksitav nimi. Sarnaselt sõnadele "limonaad" ehk "limps" (ei mingit sidrunit, kuid Euroopa keeltes levinud üldnimetus gaseeritud karastusjookide jaoks) ja "karamellkompvek" – ei mingit karamelli, lihtsalt kõva komm.
Kui vaadata Eesti imetajate süstemaatilist nimestikku internetis (bio.edu.ee/loomad/), on seal kirjas, et Eestis on äärmiselt haruldased veel sellesse sugukonda kuuluvad punahirv (red deer) – ülemaailmselt levinud ja Euroopas sagedane, kuid Eestis esineb vaid kohati (asustatud Hiiumaale, Abrukale, Saaremaale) ning ülimalt haruldane, vaid Kirde-Eestis vahel üle piiri eksinud tähnikhirv (sika deer, spotted deer, Japanese deer). Neid liike sa naljalt Eestis ei kohta, kuid nad on suuruselt põdra ja metskitse vahepealsed nagu Kotkajärve white-tailed deer. Kuid mis Kanadas peidus saba all, on metskitsel peaaegu olematu saba ümber – valge laik, mida nimetatakse "sabapeegliks", (rump patch) ning mis antud fotol ka hästi silma paistab. Isehakanud bioloog julgeb väita, et see on kaua välja arenenud külma- ja niiskust-tõkestav lõkkepadi. Tehkem sellest ise oma järeldused loomade salajasest seltsielust.
Riina Kindlam, Tallinn
