Just Tartus õppides ja võro keeles kirjutavate eesti noorte eeskujul tajus soome ülipopulaarne murdeluuletaja Heli Laaksonen (vasakul), et ongi võimalik oma emakeeles – tema puhul edelasoome murdes – luuletada. Laaksose uus valikkogu, esimene, mis on peaaegu eesti (kirja)keelne ehk siis hiiu keelde tõlgitud Järvi Kokla poolt (paremal), esitleti läinud nädalal Eesti turneel Kärdla-Tartu-Tallinn. Tabatud on hetk 29. nov. õhtust Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Foto: Riina Kindlam
Must lagi muidugi ei sobi Heli Laaksoneni (või Laaksose, nagu soome nimesid käänata tohib) pea kohale. Temale sobiksid naljakate loomakujudega pilved ja kõrgel lõõritav lõoke, kuid siiski, just sellist nime ja värvi kannab tolle saali lagi. (Juhan Liiv – Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämblikuvõrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka...) Seegi tuntud, traagiline luule sobiks murdesse, sest on sündinud murdele paslikult maast madalast ehedatest tunnetest ja oludest.
Keegi ei vaadanud nagunii lakke. Kõikide silmad imetlesid Heli samu, aga säravamaid vastuvaatavaid ja ka tema teatraalset rõivastust: kootud kerakestest pärg, soome luikedega kaunistatud kleit ja eesti pääsukestega maalitud saapad. Rinnas päikeserõngas, mis ennevanasti liikus lumel – on ju tuttav... see on „vanaaegse“ suusakepi alumine ots! (P.S. Lugege sõna suusakepp tagurpidi.)
Heli Laaksonen on fenomen. Tema luulekogusid, mida on kokku viis, on müüdud Soomes enam kui 200 000 eksemplari ehk võib öelda, et tal on õnnestunud tuua murde rahva kirjanduslikku peavoolu. Ka mul oli hea meel tõdeda raamatut „Ole ise“ lapates, et sellest ei ole raske aru saada! (Lõpus on ka sönade seletus.) Veelgi kergem on kõigest kinni haarata, kui luuletusi loeb ette päris hiidlane, nagu seda tegi esitlusel hiidlasest näitleja Margus Tabor ja raamatu tõlkija ehk HIIUNDAJA, Pühalepa kandi keele rääkija Järvi Kokla, kelle teeneks on muuseas ka värske „Hiiu keele raamand“ (2016). Teadmiseks, et 2015. a. ilmus ka Hiiu sõnaraamat, mille autoriks samuti Kokla – Paul ning et just eesti rohkete-uhkete murdekeelte aabitsate eeskujul ilmus 2013. a. Heli Laaksose edelasoome murde „Aapine“ lastele.
Luuletusi kuulates sai naerda nii, et pisar silmas. Selle pisara taga on muidugi ka armas nostalgiatorge, mis tekib kuuldes vanaema sarnast juttu... Hiidlased räägivad, et need luuletused peavad olema kirjutatud Hiiumaal, kõik ju klapib niivõrd. Eks natuke on pandud klappima ka, selles mõttes, et näiteks kus Laaksonen kirjutas salmiakki (soolalagritsa) nautimisest, Kokla pani tuulehaug; kui üks kirjeldab Häme, siis teine Muhu meest. (Hiiu naised pidavat rääkima, et pörsad ja mehed tuuakse Muhumaalt.....!) See on kohandamine ning on toimunud ka edalasoome murdeluuletuste võrundamisel (Jan Rahman) ja lätindamisel (Vidzeme murdesse, Guntars Godiņš). Äkki see armastus, igatsus, absurdimaik, huumor ja vahel „hapu“ nukrus, mis õhkub neist ridadest, sobibki vaid teise murdekeelde?
„LEHM JA KASK“. Ma taha olla lehm kase all. Ma'p taha edugas olla. Ma'p taha arvudid öppida. Ma'p taha psühhuloogi juure minna. Ma'p taha seda kirja posti viia. Ma'p taha töötukassase helista. Ma'p taha mäleta ühtegid pin-koodi. Las ma ole lehm kase all. Viige mo väsin nahk kambri pärandale, ahju ede.
Lisaks kõigele muule oli see üks paljudest sillakestest, mis hetkel ühendab meid Soomega nende suure 100. sünnipäeva eel 6. detsembril. Ühendavaid üritusi on palju, Vikerraadios (vikeraadio.err.ee) palju soometeemalisi saateid ning ka ETVs (etv.err.ee) eeloleval nädalal rohkelt osteülekandeid tähistamistest ja ka filme Soomest. Jälgige kauge kiikri, s.t. võrgu- (põrgu?) masinate kaudu.
Riina Kindlam, Tallinn
