Selline küsimus on esitatud bensiinijaamapoe seinal Tammsaare teel Tallinna Mustamäe linnaosas. Mida ütleks selle kohta Tammsaare? Ta ei saaks mitte muhvigi aru ja oleks nõutu. Kahtlemata oma jagu vanu inimesigi ei tea, mis asi ,,wrap“ on ja kas W-d tasub hääldada - nagu Viru-Jaagupisse maetud maade- ja arktikauurija Ferdinand von Wrangelli puhul - või mitte. Foto: Riina Kindlam
Kaugete toidukultuuride saabumist ei tasu siiski veel ümberrahvustumiseks pidada; see on pelgalt näide eestlastele kättesaadavaks saanud ja meeldima hakanud maailmaköögist. Antud juhul ei ole küll tegemist kõrg-kokakunsti, vaid kiirampsuga, mida võimalik osta Circle K nimelises ,,bensuka“ poes. See firmanimi on teilegi tuttav, ent meil oli see alles paari aasta eest Norra firma Statoil. Uute leivatoodete kannakinnitus on küllaltki märgiline nähtus mustaleivamaal, kuid ei ole vähimatki põhjust karta – rukkileib ja koguni ainult rukkijahust ning juuretisega tehtud ehedat rukkileiba ei nihuta Eesti köögilettidelt mitte miski!
On palju võõrsõnu, mille puhul on juurdunud maakeelsed vasted, nt tahvelarvuti (tablet), rööprähklemine (multitasking), taristu (infrastucture), kuvar (monitor, display), kärgpere (stepfamily, blended family). Köögikultuuris on paraku näited wrap ja smuuti (püreestatud marjajook smoothie) sellised, mis jäänud oma kummaliste võõrkujudena käibele. Wrap ei ole muud kui RULLVÕILEIB ja nii olen mina seda alati nimetanud. Wrap-võileiba hääldatakse ,,räpp“, nagu on ka räpp-muusika. Ja võiku on pigem noorte släng võileiva jaoks. Pildilolevast võikust turritavad vürtsised jalapeño piprarõngad ja ,,räpist“ fetajuustukuubikud, mitte just ammu Eesti sahvrites tuntud kraam.
1990-ndate lõpu poole, kui Eestis elades igatsesin baguette'i, kõva koorikuga prantssaia, mäletan rõõmujoovastust selle leidmisel Rotermanni kvartalis Merepuiesteel. Nüüd kiidetakse just tolle Kotzebue pagari ahjusoojasid ,,krõbeda koorikuga ja õhulise pehme sisuga“ saiasid: ,,nagu Lõuna-Prantsusmaal“, ,,saiasõltlase hukatus“… Eestlased on tänulikud. Selgus, et ciabatta, millega tollel reklaamtahvlil ahvatletakse, on itaallaste vastus prantsuse baguette'ide populaarsusele ja leiutati alles 1982 Veronas!
Baguette'isid suurtes toidupoekettides veel ei ole, küll aga teevad mitu Eesti leivatehast ciabattat ning õnneks ka juba tumedat ciabattat, ning tumedat idandatud nisuteradega ja ciabatta kukleid ,,purustatud rukkilinnaste ja traditsioonilise juuretisega“. Võtame mujalt ja timmime omaks – õige võte.