“Üle selle vee, täpselt siin nad septembris väikeste paatidega läksidki,” seletasin 8-aastasele Suvi Marile parvlaeva “Ormsö” pardal, mis teel Rohukülast Vormsile. “Ainult, et siis ei olnud selline sõbralik september nagu praegu. Ilm oli kuri ja olukord ärev, kurb ja õudne.” Vasakul on Vormsi, keskel paistab Noarootsi rand ja paremal Hobulaiu tipp, mille taga omakorda Haapsalu. Foto: Riina Kindlam
Need veed olid tol päeval nii sõbralikud, et igal ühel (lastest rääkimata) olnuks raske ette kujutada muud, kui seda rõõmustavat, mida silm parasjagu seletas. Miks ei võinud ilm olla selline sügisel 1944? Ja 28.09.1994?...
Lapsena kuuldud jutud sellest, mida rasket ja uskumatut pere on läbi elanud, jätavad oma jälje. Minu isa rääkis neid mulle ammu, teisel pool maakera ja mina saan neid nüüd rääkida päris koha peal. “Näed, seal Vormsi ja Hobulaiu vahel paistab maariba, see on Noarootsi rand. Seal astus paati Papa pere. Rannale jäid maha hobune Manna ja koer Kuta. Siit samast Hobulaiult läks minu sõbranna isa. Paremalt nurga tagant, Haapsalust, hakkasid sõitma Memme ja Anu-Memm vanematega. Nad olid siis hästi väikesed ega mäleta sellest midagi.”
Koolikaaslased meie ümber kuulasid pealt suurte silmadega: “Miks nad ära läksid? Kuhu?” “Mis mõttes, pidid oma kodust ära põgenema?!” Nii palju tüdrukud juba teavad, et gloobust vaadates on suur õde väiksemale rääkinud: “Vaata, Mari, kui suur on Venemaa. Sinna sisse mahub sadu, tuhandeid Eestisid! Miks neil veel meie maad vaja oli?” Proovin ikka seletada, et süüdi ei ole inimesed, süüdi on valitsejad. Keda valisid... inimesed. „Aga lapsed, kas te teate, mis asi on diktaator?” Keeruline, ent vältimatu jutt.
See kõik on silme all ja ometi nii kaugel, kuhu pea ja süda hästi ei ulatu. Aga meie tänu on suur, et oleme nüüd siin. Ja mõtleme neile, kes pidid nii palju ohverdama. Austame kõigi nende mälestust, kes läksid, kes jäid ja kelle hinged on nüüd tagasi, siin nendel randadel.
Valge purjekas sõidab vabalt ja rõõmsalt parvlaeva eest läbi, rändlinnuparved on liikvel. Üks laps hüüab: “Vaadake, lehmad suplevad seal rannas!” Olemegi Vormsi sadamas.
Riina Kindlam, Tallinn
