FOTO 1:
Müügimehest oravapoiss on sattunud plindrisse. Tema tuttkõrvu ja lahket silmavaadet kasutatakse meelitamaks rahvast jõulukuuski ostma – kas ta on ise ka sellest teadlik? Eks meil kõigil on tulnud ette raskemaid aegu, kus oleme pidanud mõnevõrra oma põhimõtete vastaselt tegutsema, silma kinni pigistama või halvimal juhul end suisa maha müüma, et hoida pere rahalaevukest vee peal. Kolm tilka verd kolme sarapuupähkli vastu? Ometi võib öelda, et oravake parseldab oma helget tulevikku maha – puud, mis iialgi ei kasva suureks, et omakorda õõnsaks pesapaigaks vananeda. „Toomapäeval (21. dets) kõnelevad ka loomad.“ (Rõuge)
Tegelikult ei pea jõulukuuske ostma ega maha raiuma. Võib ka teha meremeeste moodi laevakuuse lauajupi jääkidest, mida riputada lakke (järgmine foto). Potis kasvava „laenatud“ puu võiks hiljem aias või metsas edasi kasvada. Kui tormituul on murdnud okkalisi oksi, võiks need koos neile omase hõnguga tuppa tuua.
„Tuumapäeväst jõuluni ei tohi mõtsan üttegi puud maha raiu, ossa katik murda ega muu viisi mõtsa rahu rikku. Kun talun seda tetas, sääl om ,,mõtsa paha“ selle maja luume pääl (murrab unt suvel eläjit ärä).“ (Tarvastu)
Foto: Riina Kindlam; nutitöötlus: Tuule Sillak
FOTO 2:
Laevakuusk hubases Tartu köögis. Autor on Käsmu Meremuuseumi direktor Aarne Vaik. Lae all rippuvana mõjub see kui lühter. Pilliroost jõulukroonide ja kõrtest-kartulist jõulukrässide peale on läbi aegade samamoodi imetledes alt ülesse vaadatud.
„Toomapäeval käidud rannas paatisi ümber pööramas ning iga mehel olnud lähkriga jõuluõlut ühes, kus siis paatidele jõulumärga oli peale valatud, et ka neil jõulud oleks pärast rasket tööd-teenistust.“ (Jämaja)
Foto: purjetaja Leida Lepik; tekstid: Riina Kindlam