FOTO:
See ei ole kaader filmist, kuigi meenutab hetke hiljutisest Eesti mängufilmist ,,Püha Tõnu kiusamine“ ja põhimõtteliselt võiks olla dok(umentaal)kaader. Igal juhul on see hetk, mis tänapäeval tundub ebamaine, veelgi enam kuna seda talu, küla ja enamjagu inimesi sellel fotol ei ole enam olemas. Kui vahel on raske teada, kust laste või lastelastega alustada jutustamisega ammustest aegadest, siis see tõke kaob võluväel vanade fotode lappamisel. Vana nahkkaantega fotoalbum või sigarikarp sülle ja erinevatel põlvedel on silmapilkselt, millest koos rääkida ja noortel suured silmad. Eriti veel, kui on tegemist sarnase pildiga, milles avaneb nii palju ennenähtamatut ja -kuuldut ning igaühel neid on.
Fotol liigub tädi Elli (Elviine) matuserong 1970ndatel tema kodutalust Kolustre külast Mäetaguse kalmistu poole praegusel Ida-Virumaal. Eestis toimub kohati ärasaatmine ikka inimese oma kodutoast ja -õuelt. Seal tehakse endiselt fotosid lahtise kirstuga, mille ümber seisab kogu leinajaskond. Linnades on komme kaldunud pigem matusebüroo või krematooriumi kabeli poole ning endiselt toimuvad ärasaatmised ka kirikutest ja kalmistukabelitest. Autodest koosnev matuserong ei ole ühelegi tänapäeva lapsele võõras, siin aga kõnnitakse mäkke, mille taga on kalmistu. Teekond võis isegi olla päris pikk. Rist, mida kantakse ees, on eriti suur ning seegi komme on täna jõus; puidust rist on esimene asi, mis hauapeatsisse pannakse, kui seal hauakivi veel ei ole. Risti taga kõnnivad inimesed pärgadega, mis hauakünkale asetatakse ja siis väikese vahe järel sammub kirikuõpetaja, kelle taga kantakse kirstu. Kirst on kaunistatud siidiriidega ning ääristatud pitsi ja tuttidega. Tegu on 1960-ndate aastatega, kuid ka Nõukogude ajal tegutsesid õnneks oma jagu kogudusi ja õpetajaid. Head vanade aegade raamatu avamist!
Riina Kindlam
FOTO (maal):
Ka maalidest rulluvad põnevad minevikulood. See Jämesääre (skm Heino Jõe) 1950ndatel maalitud paadi- ja ujumissild on paljudele tuttav ja sügaval südames. See on endine Kotkajärve sild, mis toetus vaiadele. Selle kauges otsas, tünnidele ehitatud ja eraldi ujutataval parvel, on puidust kõrge vetelpäästja tool. Hilisemad sillad, (kaks tükki vastakuti, nagu praegugi) toetudes veealustele puidust kastidele, mis täidetud kividega ja oli kaks kõrget tooli, mille otsas vahva istuda, isegi kui sa ei olnud vetelpäästja vaid hoopis loodusvaatleja. Ehituspõhimõtted, oskused, materjalid ja tööriistad muutuvad ajas, kuid rõõmuga võib nentida, et neljanda põlvkonna lapsed hullavad hetkel Kotkajärve vähemalt kolmandal, aga vast ka juba neljanda põlvkonna sildadel! Praegune Sissiküla (ehk suur) saun on ka kolmas põlv. Raudhabemete ehitatud esimesest, milles palju vana Eesti hõngu, on hulganisti fotosid ja võib-olla isegi maal. Rääkige noortele sellest ja vaikülast, mis asus hundumadalikus...
