FOTO 1: Räätsad, tänapäeval kirevast plastikust, pakuvad kindlat jalgealust rabas. Foto: Piret Kokk
FOTO 2: Esmaspäeva õhtu ja seltskond on omadega Aela rabas. Miks mitte? Imelist õhtuvalgust jagub pikalt. Foto: Eve Reinsalu
VÕI
FOTO 3: „Üks julge näkk käis rabalaukas ka ära. Vesi oli seal väga soe, kuu aega on päike soojendanud. Vesi oli soojem kui õhk,“ kirjedas matkaja Piret.
„Mida paremat teha ühel tööpäeva õhtul (täpsemini jaanikuu esimese esmaspäeva õhtul), kui sõita kambaga paariks tunniks linnast välja rappa!? Ja vesi on ka seal väga soe!“ Nõnda jagas oma elamusi üks virgunud matkasell sel nädalal internetis, Facebookis. Kuna minu sõbranna oli ka tolles seltskonnas, kirjutasin talle kohe sõnumi ja küsisin muuseas luba tema rõõmsaid rabavarbaid kaugetele kaasmaalastele näidata.
Lumeräätsasid tunneme ja seostame vast eelkõige Põhja-Ameerika esmarahvaste ja talvega. Ometi on Eesti keele seletavas sõnaraamatus sõnakasutusnäide: „Räätsadega tehti soos heina.“
Toosamune EKSS (internetis) annab teada: räätsad (ka etnograafiline) – jalanõu alla kinnitatavad laiad võretallad lumel või soos käimiseks. Ka lumekingad ehk rajad. „Käisime räätsadega rabamatkal.“ Liitsõnad: lumeräätsad, sooräätsad. Rajad (etnograafiline) – painutatud vitsraami sisse punutud laiad võretallad lumel või soos käimiseks. Ka räätsad. Liitsõnad: lumerajad, soorajad.
Matkaja jätkab: „Nädalavahetuseti võib raba rahvast täis olla nagu laulupeol. Aga selline vaikus oli... Räätsad olid matkajuhi poolt. Piparmünditee ja mesi samuti.“ Mõningad plasträätsad sobivat nii suvel kui talvel kasutamiseks, kuid näiteks talvel, kui lumel on jääkoorik, on olulised räätsa all olevad „kihvad ja naelakesed“ (naastud), mis haakuvad ega lase libiseda. On ka metallraamiga räätsad, mis on kerged ega sahise ja klõbise nii palju kui plastikust, kuid need ei sobivat rappa: „Nende külgedel olevad nn saed on head igasse lume tüüpi, kuid turvast lõhuvad jubedalt,“ jagab asjatundja.
Teatud räätsamudelitel on olemas ka pikendused, mis võimaldavad paremini kõndida pehmes sügavas lumes või taluda seljakoti raskust. Ehk – kui rääts ihkab suusaks sirguda!
Matkafoorumis ehk interneti jututoas mainiti ka „torpasid“. (Seda sõna EKSS-is pole.) Otsisin pilti ja selgus, et need on teisisõnu säärekaitsed (ingl. gaitors) ehk säärised (pahkluust põlveni ulatuv torukujuline säärekate). Neil on kumm, mis käib talla alt läbi või mõni muugi kinnitus ning on vetthülgavad ja hingavad.
Rappa jooksma/minema – ebaõnnestuma, nurjuma, luhtuma. Näiteid: Meie jutt jookseb alati rappa. Noore õpetaja esimene tund läks täiesti rappa. Olen oma eluga rappa läinud. Hakkas puterdama ja läks oma jutuga lõpuks päris rappa.
Läks omadega rappa – sattus ummikusse, ei saanud hakkama.
Sellised väljendid on tekkinud kujutledes inimesi, kellel POLE räätsasid ehk vajuvad raba turbakihtidesse või lausa laukasse (bog pond). Laugas – „älvestest tekkinud harilikult pruuniveeline väike sooveekogu.“ Aga älves? See on märg lohk rabas, millest võib raba kasvades moodustuda vaba veega laugas. (Kinnikasvanud älved, mudaälves.) Need on salakavalad. Üks tore sõna veel lõppu: „Soojärvedes tekib surnud taimedest ja rauasooladest turbamuda ehk DÜÜ.“
Riina Kindlam, Tallinn
