Saarmas
Vabariigi aastapäeval on hea aeg ülistada Eesti loodust. Maastikud oleksid justkui unerüpes ning õhus on helisid ja lõhnu vähem. Ometi need, mis on, on sedavõrd omanäolised.
Selle talve kõige külmemal ajalõigul, jaanuari alguses, juhtusime olema Keila joal ehk õigel ajal õiges kohas imelise hetke kogemiseks. Jäätunud juga ehk mürisev jäämüür on iseenesest loodusime, aga sellest 10 m allavoolu oli kogunenud jääpankadele inimesi ja kuulda oli piuksumist. Mina vaatasin puudesse, kuna pidasin seda linnuhäälitsuseks, näiteks jäälinnu (kingfisher) omaks. Siis märkasime saarmast kord ilmumas, kord kadumas jõevoolus jääpankade ja -saarte vahel! Neid oli vist tegelikult kaks ja sellepärast ka häälitsused teineteisele, aga korraga nad veest välja küll ei tulnud.
Minu vanem tütar oli eelmisel päeval saanud sünnipäevaks elu esimese fotoka ja vähem kui 24 tundi hiljem tabas lähivõtte saarmast! Tema parim pilt oli siiski tibake udusem kui minu parim püütu, mis on teie ees. Ega seegi loodusfotode võistlust veel võida, aga kuna tegemist ei ole uhke objektiivi, vaid tavalise kaameraga, millel n-ö “zoom” ehk suurendav lääts, siis on see küllaltki imeline saavutus.
Loom oli meist põhimõtteliselt 3-4 m kaugusel. Kui vaadata lähedalt, on näha, et ta saba on jäätükkidest krobeline; meenutab dinosauruse saba!
Saarmas on loom, keda olen alati soovinud looduses näha. Kotkajärvel oli küll kopraid, aga mul pole seal iial õnnestunud saarmaid näha. Küll aga väidab minu ema, et tema on Kotkajärve algaastatel neid seal näinud ja sellest ka minu lootus. Aga nüüd hoopis teisel pool maakera, veidi teine saarmaliik (mitte Lontra canadensis ehk Põhja Ameerika jõesaarmas, vaid Lutra lutra, Euroopa saarmas), ja nii rahvarohkes kohas. Tõeline üllatuste üllatus!
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn