Nagu viimnepäev. Tallinna kilukarbi siluett 17. oktoobri pärastlõunal Paljassaare poolsaare Katariina kai pealt nähtuna. Foto: Imre Kaas
Tol hommikul valgeks nagu ei läinudki. Oleme Eestis juba häälestatud selleks, et päevad lühenevad ja pilvisus tiheneb, aga teisipäeval, 17. oktoobril oli siiski midagi väga korrast ära. „See on Eesti sügis,“ vastasid paljud, keda reporterid tänaval küsitlesid. Mida sa ullike muud ikka oskad arvata. Lapsed käisid pidevalt klassiruumi akendel pimedat piilumas. „Oli põnev, käisime õues ka; äge oli!“ kirjeldasid nad. Taevas oli kohati kollakat tooni, nagu kaugetel maadel enne tornaadot. Korra kärgatas ka välk. Soe oli.
Meile tuldi külla väga kaugetelt maadelt väga erakordsete asjaolude kokkulangemisel. Päev varem oli Atlandi ookeanil alguse saanud ja enneolematult kaugele itta ja põhja kihutanud orkaan Ophelia murdnud Iirimaa rannikule. Naabersaarel Inglismaal oldi tormituulteks valmis, olgugi et suur soe pani heldima, kui tormi asemel hakati hoopis ahhetama kummalise oranži taeva ja punase päikese üle. Ophelia pikk käsi oli nimelt tõmmanud oma keerisesse Sahara kõrbe liivaterakestest rändajaid ning seepeale kiskunud kaasa veel Portugali ja Hispaania metsatulekahjude tahmaosakesi. Tormi jõud rauges, kui oli saartelt üle käinud, ent tume pilv kandus edasi kaugele kirdesse – suure kaarega üle Skandinaavia lõunaosa ja meilegi. Seda saime teada aga alles õhtul, kui oli aega uudistesse süveneda. Paiguti olevat kogutud vihmavesi olnud must ja mulle jäi ka õhtul pilk peale vihmaveerennidest vulisevale veele, mille peal oli kummaline hall vaht. Alles hiljem taipasin, millest.
Naaber-korterimaja kojamees Heino oli õues lehti riisumas. „Kas sa tead, mis toimub?!“ küsisin. „Miks ei tea, pilves on ja müristab.“ „Ei. See on Sahara kõrbe liiv ja Hispaania metsatulekahju tahm.“ Vaikus.
Oleme väga õnnelik riik ja rahvas, kui kõige hullem, mis meieni jõuab, on teiste maailmajagude tragöödiate mikroosakesed. (Islandi vulkaanitahma 2010. a mäletate?) Tulebki tuhka pähe raputada, sest meile antakse midagi mõista; olukord ei ole enam endine. Võib-olla käis kunagi Sahara liiv meie esiisadel ka külas. Aga kuna neile ei jõudnud see uudis piuksuna taskusse ega vast ajalehtegi, jäi see üheks äärmiselt sombuseks ilmaks paljude seas.
Räägitakse, et maailm muutub väiksemaks, sest inimesed on omavahel niivõrd ühendatud ja teave liigub kulutulega võidu. Oleme kogu aeg kuskil mujal, kõikjal. Maailm on koguni nii väikeseks jäänud, et muinasjutuna tunduv jutt – Sahara kõrbe liiv Eesti kohal ja sajuna tema katustel ja vihmaveetorudes on ka reaalne. Teadlased räägivad, et Pürenee (Ibeeria) poolsaarelt tahmapilve Eestisse jõudmine pole välistatud edaspidigi.
Ütle päiksele: „Ära paista!“ Ütle tuulele: „Ära puhu!“ Ütle mulle: „Sõida bussiga ja ela säästlikult!“ Meie kilekotid ulbivad juba teab kus kaugel ja nad tulevad ringiga tagasi koduranda. Kõik on lähemal kui kunagi varem.
Riina Kindlam, Tallinn
