Fotol on jäädvustatud mälestus unustamatust kontserdist, mis leidis aset 8. jaanikuupäeval Soomes, Helsingist ca 55 km põhjapool. Kell oli pool 12 öösel ja too vend pidas kõva kontserdi. „On see laulurästas või ikkagi ööbik?“ ei suutnud ma kuidagi otsustada. „Äkki laulavad soome ööbikud natuke teistmoodi...“ Meeletu kõlav, vali ja vaheldusrikas laul oli kohati niivõrd tüdrukut laisaks sõimav ja piitsa nõudev, et pettis täiega ära. Foto: Riina Kindlam
Lauluvenna soolokontsert sai nutitelefoniga salvestatud ja siia artikli kõrvale võiks põhimõtteliselt paigutada ruutkoodi ehk QR-koodi, mida teie nutikas kõnetraat omakorda loeks (skaneeriks) ja siis heli esitaks. Loodusfotograafil Arne Aderil ei olnud heli vajagi, et foto järgi mulle selgitada, et tegu on pigem siiski valeööbiku – laulurästaga (song thrush) ja mitte ööbikuga (thrush nightingale). Rahvapärased nimed abiööbik, valeööbik ja kuuseööbik tõestavad, et ma pole esimene, keda ninapidi veetud. Just kõrgel kuuse otsas ta lauliski. Aga kus laulab ööbik? Madalas lehestikus! See oli esimene vihje. Mõlemal on ühesugune tömp saba, ööbik on väiksem, aga ta oli ju kõrgel-kaugel. Ning nokk, ütles Arne Ader, olevat tollel isaslinnul liialt peenike ja kõrveravõitu. Jäädvustatud sai ka häälitsushetk, mille puhul näha, et nokk ei olnud stroofe esitades kaugeltki nii pärani, kui see on ööbikul laksutamise ajal. Päevavalgel oleks määramine olnud käkitegu. Laulurästal on nimelt täpiline rind. Tuleb lisada, et see kontsert (ja meie ööbimine telgis) toimus Hyvinkää linnaäärses Sveitsinpuisto orus, kus hommikul leidsin tähise, et seal oli 1930datel laululava (kusjuures täpselt sama sõna „laululava“ on ka soome keeles) ning peeti laulupidusid! Valeööbikuorg! (Ööbik on soome keeles satakieli – saja keelega lind.) Kuulake ja võrrelge ise nende esitusi interneti vahendusel.
Kuuldavasti saab ööbikul, käol ja lõokesel pärast jaanipäeva jaks otsa ja nad kipuvad enam vaikima. Paar päeva on veel jäänud! Siis võivad kergema unega inimesed kõrvatropid voodikapi sahtlisse jätta, kuid magamismaski on mõnedel veel tükk aega vaja, kui pole pimenduskardinaid või sügav unekott. Kuid mis saab jaanituledega? Tõde on kaardistatud siin: www.ilmateenistus.ee/ilm/progn... Alates 1961. aastast ei ole Eestis nii sooja ja päikselist kevadet kogetud. Viimati sadas maikuu esimestel päevadel ning nüüd taas läinud teisipäeval (kohati väga kõvasti, kuid mitte kõikjal) ehk kuus nädalat oli purukuiv ja palav. Rahvas rõõmustas, põllumehed, tulekahjukustutajad ja loodus aga teps mitte. Nüüd tuleb jälgida, millistes piirkondades valitseb tulekeeld. Lisaks hinnata 23. õhtul tuult ja selle suunda, sest „Vastavalt siseministri määrusele on lõkke süütamine keelatud, kui tuule kiirus on 5,4 m/s või enam (kui lõkkekoha läheduses on hoone, põlevmaterjali hoiukoht, mets, kuivanud taimestik või turbapinnas, millele võivad tule tegemisel sädemed langeda).“ Juba on kuulda õues vihmasabinat. Jaanipäevailm jäägu jaanipäevailmaks! Et oleks kallist metsa ja loodust, kus valgustülistavaid murumänge pidada.
Riina Kindlam, Tallinn
