9. küünlakuu pärastlõunal uisutas üksik naisterahvas Kopli lahe jääl Põhja-Tallinnas. Jalutajaid oli murdu, aga tema oli ainus, kes teradel toredat häält tekitas. Tal nupp nokkis, olles avastanud, et Stroomi rannas on sile jää. Sügav pole seal nagunii ja hetkel on meri eriti kaugele taandunud. Liivasel merepõhjal on lainetriibud täitunud jääga, moodustades sebrase pinna, vahele ka imeliselt tardunud lainevahtu ning jäätiike. Tuleb kasutada juhust ja minna matkima naise taibukust nautida hetke olusid: valguse, vaikuse ja külma erilist eredust pärast pikka vati sees viibimist. See vatt oli taevas, kuid vatina alla ei sadanud. Lihtsalt varjas meie eest päikese liikumist ja olemasolu. Ja nüüd, kui ta välja tuli, tuppa tuli, silma tikkus ja peegeldusi ning varje tekitas, ehmatasime vist kõik. Ah, et sealt aknast ta tulebki ja sinna katuse taha kaobki... Jää veel!
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn