Vastlavurrid
Vurrid teevad vurr, vurrud teevad nurr ja vastlakuklid teevad kõhus surr. Vurrid, (mitte vurrud) olid ritta laotud Tallinna Kopli lasteaia aknalauale vastlapäevaks, mis tänavu oli teisipäeval (nagu ikka), 9. veebruaril, päev enne tuhkapäeva.
Lähemal vaatlusel selgus, et vurrid on valmistatud mitte seakondist ja nöörist, nagu vanal heal a'al, vaid laserplaadist ehk kettast, millele võib talletada infi – pilte, sõnu või muusikat näiteks – mida siis laserplaadimängijas (CD-player) või arvuti vastavas salasahtlikeses mängida. Laserkettast vurrid kaunistati ning neile liimiti peale ja alla puidust nupp, et oleks millest vuristada ja millel vuriseda.
Kuna selles lasteaias on keldrikorrusel oma köök ja seal tegutsevad köögitädid, siis saavad lapsed igal aastal vastlapäeval nautida nende keedetud hernesuppi ja kohapeal küpsetatud vastlakukleid.
Poest ostetud vastlakuklid on Eestis tihtipeale kahjuks väikseks pettumuseks, kuna enamasti üritatakse säästlikult teha ning paljud inimesed ei jaksa või soovi ka nende eest palju maksta. Selleks, et saiake tõeliselt maitsev oleks, peavad ju koostisosad olema erilised: kas tainas näiteks natukenegi kardemoni või midagi muud rikkalikumat. Vahukoore all võib ka peidus olla veidi moosi või martsipanitörts. Eksklusiivsemaid vastlakukleid on ka müügil kohvikutes ja kondiitriärides. Parimaks vastlakukliks valiti pealinnas teist aastat järjest Gustavi kohviku omad, (Tartu Werneri kohviku käepikendus), makstes 1,65 € tükk. Minu kolleegide lemmikuid tuuakse igal aastal hoopis Olümpia hotelli kohvikust. Kukleid võib aga ka voolida plastiliinist, nagu tegi üks teine lasteaiarühm. Siis on tulemus täpselt oma maitse ja unistuste kohane.
Tekst ja foto Riina Kindlam, Tallinn
