Eesti Hiir purustas Kanadas Itaalia maffia . Artikkel. Postimees (4)
Eestlased Kanadas | 12 Jul 2002  | EEEWR
Toivo Hiire elu on nagu seiklusjutt. Ta on kodutuna kerjanud Toronto tänavatel raha, kandnud higist nõretavat nabani habet, tagumikuni lakka ja räpase motelli toanurka püsti jäänud nahkriideid. Teda pidasid omaks poisiks Itaalia maffia ja mootorratastel elavad vägivaldsed põrguinglid. Hiired katkestasid punakoori esinemise

Sama suure saladusepurje varjus nagu tema vanaisa Robert Tursk vedas 1920. aastatel Harjumaalt Soome randa piiritust, imbus Toivo Hiir 70 aastat hiljem Toronto politsei salaoperatsioonide osakonna töötajana allilma. Tuliveega rikastunud ja Randvere küla vallavanemaks kerkinud Tursa lapselaps, kes 1944. aasta sügisel viiekuusena ema süles paadiga punavõimu eest Ahvenamaa kaudu Rootsi ja edasi Kanadasse põgenes, elas Torontos vanaisa vääriliselt põnevat elu.

Elu veokijuhina

1990. aastate alguses seisis Kanada vastamisi Itaalia maffiaga, kes sigarettide hinnatõusu järel uputas riigi tubakaturu üle salasuitsudega. Nii nagu vanaisa Robert ja teised Eesti piiritusevedajad Soome riigi eelmise sajandi esimesel veerandil tuliveega.

Salatubakabisnis tuli peatada ja selle juhid kohtu ette tuua. Kuidas tungida Kanada võimsaima, Itaalia maffia suletud pereringi? Allilma juhtidel on komme aeg-ajalt «tööasju» arutada. Tubakakuningad tegid seda Toronto ühe ärikeskuse itaalia restoranis. Yes!, taipas politsei oma suurt mänguvõimalust.

Ühel kenal päeval tegutses maffiarestorani kõrval kaks uut firmat: esimene müüs lennukipileteid ja meelitas kanadalasi Havanna puhkusereisidega ja teine pakkus transporditeenuseid.

Aga - samal ajal kui müügimees rääkis kundele ülevoolavalt näiteks turistidele odavast elust kommunistlikus Kuubas, istusid reisibüroo tagaruumis lint- ja videomakkide taga lipsud lõdvaks lasknud politseinikud ning püüdsid itaallaste restoranist iga sõna või grimassi. Restoran oli salamikrofone ja -kaameraid täis pikitud nagu Niagara joa vaateplatvorm turiste keset suve.

Reisibüroo ja turismifirma olid politseile katuse eest, mille varjus sai nagu teri koguda inforaase maffia juhtide plaanidest.

Pealtnäha oli kõik igati esinduslik: firmad teenisid raha ja müügimehi mänginud politseinikud teenindasid kundesid. Nii et kui transpordifirmast telliti veoteenust, pidi «autojuht» Hiir ise rooli istuma ja viima kauba kas või Kanada teise otsa. Ta pidi seetõttu isegi veokijuhtide kursustele minema. See oli piin.

Kananahk tõusis Hiire käsivartele siis, kui itaallased avastasid restorani seinalt võõra juhtme. Sorry, see on meie reisibüroo telefonikaabel, rahustas Hiir närviliseks muutunud naabreid. Oleksid nood veel veidi võõrast juhet sikutanud, pudenenuks seinast ka salamikrofonide pesa ja siis võinuks vaid ohata - game is over, mäng on lõppenud.

Kaks aastat pereta

«Politseinike» vastasmängijad küsisid küll igal hommikul sõbralikult, et kuidas käsi käib, kuid välise lahkuse varjus tundsid nad naabrite suhtes umbusku. See sai lõplikult selgeks, kui kaks Vancouveri politsei naisteenistujat toksisid arvuti andmebaasi kõigi politsei varifirmades töötanud meeste nimed.

Uudishimulikud pidid aga pettuma. Ekraanile ei ilmunud ainsatki seost nende politseilisest taustast. Elementaarne, Watson- igaühele oli juba enne operatsiooni antud uus nimi, isikutunnistus ja juhiluba ning täiesti puhas elulugu. Neile jäi võimalus vaid paar korda kuus lähedastele helistada. Mina siin, kõik on korras, kas sinul ka? Sellised napid kõned olid.

Naisteenistujad ei saanud neile pistist andnud maffiale midagi põnevat öelda. Politsei juhtkond ootas aga Hiire ja tema meeste alustatud salaoperatsiooni lõpuni ning alles siis rabas arvuti andmebaasides omakasulikult surfanud naistel patsist. Üks neist läks kohtuniku otsusel kaheks ja pooleks aastaks vangi.

Talvel 1995, rohkem kui kaks aastat pärast operatsiooni algust, laksas Hiire ülemus lauaplaadile. Nüüd on õige aeg püünis kinni lüüa. Uurijate kappides kõrgusid tuhanded lindirullid ja sajad kaustad, mis kõik kokku rebisid maffia tegevuselt varjuloori.

Oli vaja vaid viimast tõuget. Selleks söötis Hiire meeskond itaallastele ette jutu, et neil on müüa 1,5 miljoni Kanada dollari väärtuses tehasest varastatud sigarette. Tegelikult olid need tubakakompaniilt laenuks võetud.

Andke sente, olen kerjus

«Loomulikult ostame!» teatasid itaallased lõpuks, kui olid veendunud, et kolm suurt veokitäit suitsu tõesti olemas on ja õhk selle ümber politseist puhas. Tehingu ajal langes aga eesriie - reisibüroo töötajad, kes olid itaallasi korduvalt sõbrahinnaga kodumaale lennutanud, ja veokijuhid, kes olid omad inimesed nende sünnipäevalauas, karjusid nagu halvas unenäos: «Seis, Toronto politsei, te olete arreteeritud!»

Shokk, masendus, sõnatus, üllatus ja hirm, mäletab Hiir emotsioonide vikerkaart smugeldajate nägudel. Operatsioon, mis läks Kanada riigile maksma kokku 4,5 miljonit dollarit (ligi 50 miljonit Eesti krooni), viis kümneteks aastateks trellide taha 35 Itaalia maffia liidrit. Ilus finaal!

Aga 28 aastat varem oli kaalukausil, kas Hiir üldse pääseb salaoperatsioonide osakonda. Parimatest parimate hulka, kes saavad põranda all väljamõeldud elulooga hakkama ja kel on õigus hiljem kanda vasaku käe sõrmes ratsumalendiga kuldklotserit.

«Lähed nädalaks tänavale ja pead ellu jääma - sõpradelt abi paluda ei tohi, kodus elada ei tohi, ise vaatad, kuidas hinge sees hoiad,» käsutas sheff.

Olen õnnetu mees Vancouverist. Naine jättis mu ja maja põles maha. Andke sente, tahan kohvi ja saia. Kurb jutt, kehvad riided ja nukrad silmad. See oli kerjuse legend, aga mitte kerjuse elu. Öösiti mõnules ta hotellis ja hommikuti sõi omletti, sest tema madalaim päevanoos oli 100, parim 200 dollarit.

Hiirel on nüüd ratsu sõrmes.



Toivo Hiire (58) põnevust täis elu

• Lõpetades Torontos keskkooli ja seejärel Ameerikas Iowa osariigis kolledži, töötas aasta kindlustusagendina. Istus kellast kellani umbses kabinetis. Tapvalt igav töö oli.



• Igavusest päästis Toronto politsei 1966.-1967. aastate kampaania, mis otsis isegi Iiri- ja Inglismaalt paaniliselt noormehi oma ridadesse.



• Patrullis esimesed kuud tänavatel, siis hakkas 675-hobujõulise Fordiga linnatänavail jälitama avariipaigalt põgenejaid.



• Seejärel võeti eestlaste K-komando tüüpi eriüksusesse, kus ta pidi ühe pantvangikriisi ajal 18 tundi järjest pangaröövli pead snaiprist sihikul hoidma. Hea laskur oli. Tulistas 200 meetri pealt poole minutiga kuus lasku ühte auku.



• Töötas aasta mõrvauurijana ja 1978. aastal võeti salajaste operatsioonide osakonda, kus töötas VIPide ihukaitsjana, jahtis Hiina triaade, Itaalia maffiat, motojõuke jne. Elas kümme kuud nahkriietes ja pika habemega, et pääseda põrguinglite sekka.



• 1998. aastal läks 54-aastasena erru. Praegu täidab nädalavahetustel Toronto linnapea autojuhi ja ihukaitsja kohustusi.





Rasmus Kagge

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lembit16 Jul 2002 03:18
seda kõike raamatusse kirja panna!
Palju vähematest sajadest on romaane
kirjutatud ja filme tehtud.
joke15 Jul 2002 07:31
Koik on oige ja eeloige oleks selliseid tublisid mehi vaja Eestisse!
Aino Siebert15 Jul 2002 02:08
huvitav kokkusattumine, ka Saksamaalt tegutses maailmal üks salajane superagent nimega Werner Mauss (Maus tähendab hiirt), kellest on Stefan Aust kirjutanud isegi raamatu. Tema jäi aga kahjuks vahele.
On alati meeldiv lugeda tragidest ja ausatest eestlastest, ükskôik, kus nad ka ei elaks.

Loe kõiki kommentaare (4)

Eestlased Kanadas