Sa olid esimene, kes 1944. aasta septembris haaras relva ning alustas võitlust nendega, kes tulid idast, mõrvates ja küüditades selle maa poegi ja tütreid Siberi orjalaagritesse. Ehkki Su sõjamehekuub ei olnud Eesti Vabariigi sõduri oma, tuksus selle all eesti süda. Sulle anti relv Sinusse sõbralikult suhtuvate saksa üksuste ohvitseride korraldusel, et saaksid minna tasuma kätte oma rahva vastu toimepandud veretöö eest. Polnud isegi Eesti omariiklikku valitsust ega sõjaväejuhte; oli ainult eesti rahvas, Sinu omaksed ja lähedased, kelle eest astusid võitlusse. Esimesel külmal sõjatalvel võitlesid Sa idarindel saksa relvavendadest vapramalt. Ometi ei vääristatud Sind Sind nende vahvusristidega, millistega sakslased oma „härrasrahvusest“ võitlejad tunnustasid. Aga „härrasrahva“ hulka kuuluvad rindesõdurid ja ohvitserid tundsid ka südamepiina ning otsustasid lõpuks Sindki vääristada vaprusmedaliga. Sind ei huvitanudki vaprusmedalid ega -ristid. Sa võtsid need küll vastu, et mitte vääristajaid solvata, kuid panid need leivakotti või püksitaskusse. Talvesõja mälestusmedali kinnitasid Sa siiski oma kuue nööpauku. Sinu eesmärk ei olnud medalite ja ristide teenimine, vaid kodumaa vabaduse eest võitlemine. Sinu kui vapra võitleja kuulsus levis, seda pidid tunnistama ka „härrasrahva“ kindralid ja ohvitserid, mispeale hakati Sindki vääristama samade medalite ja ristidega.

Ometi oli Sulle kõige tähtsam sini-must-valge vapp, mida kandsid oma kuuevarrukal. See pidi alati kaevikuporist puhas olema. Ja selle eest Sa ka hoolitsesid.

Üle kahe aasta võitlesid Sa väsimatult. Vaenlane tunnustas Sind kui idarinde vapramat võitlejat. Siis, keset raskeid lahinguid jõudis Sinuni sõnum, et vaenlane on jälle kanda kinnitamas Su kodumaal. Su otsus oli silmapilkne — tuleb minna kodumaa piire kaitsma. Sa ei suutnud ära oodata sellekohast luba, vaid ähvardasid omavoliliselt, kasvõi loata minna. Luba anti ning Su süda täitus rõõmuga.

Rong, mis viis Sind kodumaa idapiirile, liikus Su arvates liiga aeglaselt.

1. märtsil 1944 jõudsid Toilasse kolme Eesti Idapataljoni võitlejad — major Rebase 658., major Soodeni 659. ja major Ellrami 660. pataljon. Major Ellrami pataljoni juhtis ülemleitnant Arkadi Korp, kuna major Ellram langes jaanuaris Luuga all. Oli ajalooline sündmus, kui kolm pataljoni kohtusid Toila metsalaagris. Ring oli täis saanud. Nüüd tuli minna uuesti kodumaa idapiirile takistama verejanulise vaenlase sissetungi. Päev hiljem olid Sa juba võitluses. Lahingud hõrendasid nende kolme pataljoni ridu. Kõrgemalt poolt otsustati likvideerida kolm Eesti idapataljoni ja liita Eesti 20. Diviisiga. Said uue ja erinevate tunnustega mundri. Munder aga ei riku meest, ja nii jätkasid Sa võitlust. Saabusid rasked ajad. Sinust ja Su võitluskaaslastest olenemata otsustati kodumaa vaenlasele loovutada. Sa võitlesid edasi Narva jõe läänekaldal, Sinimägedes ja Tartu all, paljud langesid või sattusid vaenlase kätte vangi. Aga ehk pääsesid Sa mõnel paadiotsal vabasse maailma? Võimalik, et Sind viidi haavatuna Saksamaale, kuid võisid sinna jõuda ka tervena, kus siis võitlesid oma viimased võitlused II maailmasõjas. Võibolla sattusid vangi reetlike tshehhide või lääneliitlaste kätte. Viimased vabastasid Su ja andsid võimaluse emigreeruda ülemeremaadesse, kus nüüd veedad oma pensionipäevi. Või elad Sa kodumaal, kuhu jõudsid tagasi pärast Siberi-kannatusi?

See oled Sina, vapper Eesti Idapataljoni võitleja. Ulata mõttes käsi tervituseks oma relvavendadele Eesti Idapataljonidest, kuid ka leegionäridele, Politseipataljoni ja Piirikaitse rügementide, Soomepoiste, Lennuväepoiste ja Narva pataljoni võitlejatele — kõigile, kes võitlesid kommunismi ja Su kodumaa anastamise vastu. Meenuta oma langenud kaaslasi, kes puhkavad kodumaal või võõrsil nimetutes haudades. Kindlasti arvad Sa, et tuleks püstitada üks mälestuskivi kolme Eesti Idapataljoni võitlejatele, kes esimestena asusid võitlema meie idavaenlase vastu. Parimaks mälestuskivi paigaks on Toila, kus metsalaagris toimus 1944.a. märtsis kolme pataljoni ajalooline kohtumine. Eeltööd mälestuskivi püstitamiseks on juba tehtud nii Kanadas kui Eestis elavate relvavendade poolt. Sa sooviksid, et mälestuskivi saaks võimalikult kiiresti püstitatud.

Muidugi oled veendunud, et kõik relvavennad ulatavad Sulle oma abistava käe.

Jah, täna Eesti on jälle vaba; paljud Su poegadest on ka tagasi jõudnud. Kuid paljud Su relvavennad puhkavad kuskil idas, ristideta, teadmatudes haudades. Need mehed täitsid oma kohust kuni viimase hingetõmbeni. Sinu ülesandeks on nüüd paigutada mälestuskivi nendele, kes langesid lahingutes, lahkusid manalasse Siberi orjalaagrites, kodumaal või võõrsil, ning ka neile, kes veel on siin maailmas. Mälestuskivi kolmele Eesti idapataljonile peab saama teoks lähemas tulevikus, koos sinu Eestis ja Kanadas elavate kaasvõitlejatega.

Märkmed: