Saatemahtu kärbiti finantskaalutlustel juba kuu aega tagasi, kui lõppesid hommikused ja õhtused saated, mida kandsid üle Kuku raadio ja Klassikaraadio. Nüüd siis on käes päris lõpp.
Detsembris, kui toimetuse sulgemise (erineval viisil on sellest räägitud juba üle kümne aasta) plaan konkreetse kuju võttis, pikendati agooniat veel kuu aja võrra, et vastu võtta lõplikult lõplik otsus. See andis ka ühele Postimehe internetiväljaande kommentaatorile põhjust nentida, et see raadio on nagu mingi vana ja väsinud ooperidiiva, ei sure ega sure ega raatsi ka lavalt lahkuda.
Nüüd see diiva siiski lahkub, ja mitte üksi. Lisaks eesti saadetele pannakse kinni veel viis Ida-Euroopa riikide keeltes saateid edastavat toimetust – Läti, Leedu, Slovakkia, Bulgaaria ning Horvaatia toimetus.
Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio jätkab saadete edastamist ligi 30 keeles, teiste hulgas Afganistani, Venemaale, Armeeniasse, Türkmenistani, Moldovasse, Usbekistani, Serbiasse, Kosovosse, Montenegrosse, Bosniasse, Makedooniasse, Valgevenesse ning Ukrainasse.
Raadio saatemaht on nädalas rohkem kui 1200 tundi. Seoses uute ohtudega keskendub raadiojaam, nagu ka teised USA rahastatavad projektid, nn kuumadele regioonidele Aasias, Lähis-Idas ja mujal, pöörates erilist tähelepanu islamimaailmale.
Ajast, mil eestikeelsed saated peaaegu 29 aastat tagasi – 1975. aasta juunis – algasid, on see raadiojaam läbi teinud sama järsu muutuse kui tema adressaatki ning mänginud Eesti ajaloos ja inimeste informeerimisel just sellist rolli, nagu muutuv aeg on nõudnud.
Postimehe andmetel on USA maksumaksja eestikeelsete saadete tegemiseks maksnud ainuüksi Eesti iseseisvuse taastamise järgsel ajal üle 100 miljoni Eesti krooni. Sellest rahast on jätkunud nii toimetuse hoidmiseks kui ka tasumiseks korrespondentidele Eestis ja mujal Euroopas.
Võib vaid ette kujutada, milline hulk raha kulus iseseisvuse eelsel ajal, mil toimetuses oli palgal praegusega võrreldes kaks korda rohkem inimesi ja kogu tegevus leidis aset Saksamaal, Münchenis, kus elukallidus on jaama praeguse asukoha Prahaga võrreldes märgatavalt erinev.
Raadio Vaba Euroopa lood on valminud hiiglasliku uudisteorganisatsiooni ressurssi kasutades – toimetusele on kättesaadavad kümned infoagentuurid, sajad eri keeltes töötavad ja kogu maailma uudisruumi jälgivad inimesed, kümned analüütikud. Info, mis raadiosse kokku voogab, tuleb rohkem kui tuhandelt kaastöötajalt üle kogu maailma.
Eesti toimetuse viimane direktor Villu Känd, kes ka täna viimasena stuudios mikrofoni suleb, on juhtinud toimetust viimased kuus aastat ja pannud rõhu just sellele, milles Eesti kohalik meedia nii raha kui inimjõu nappuse tõttu nõrk on – rahvusvahelise elu kajastamisele.
Eesti saateid on ilmestanud kohalolek kogu Euroopas, väljaarendatud korrespondentide võrk.
«Meie eesmärgiks on olnud teha võimalikult Euroopa-keskne päevakajaline ja kvaliteetne saade, mis arvestaks Eesti kohaliku ajakirjanduse tugevuste ja nõrkustega,» kinnitas Villu Känd. «Iga saadet tehes tuleb mõelda, et teised Eestis kuuldavad jaamad on vaid ühe nupulevajutuse kaugusel.»
Raadio Vaba Euroopa eesti toimetus on olnud läbi raadiojaama enda ajaloo pioneeriks nii ajakirjanduslikult kui tehniliste uuenduste kasutamises, uudne oli ka toimetuse laiaulatuslik tungimine lisaks raadioeetrile ka Eesti trükiajakirjandusse.
Tänu saatetekste sisaldavale koduleheküljele www.vabaeuroopa.org, mille toimetaja Villu Arak entusiasmist paar aastat tagasi lõi, muutus raadio ka ajaleheks. Eesti päevalehed on Raadio Vaba Euroopa lugusid meelsasti avaldanud. Postimeheski on olnud päevi, kus ligi pool välisuudiste lehekülgedel ilmunud materjalidest on tootnud Vaba Euroopa. Euroopas ja Ameerikas asuv Vaba Euroopa arhiiv aga alles ootab uurijaid.
Suur osa neist tuleb tagasi Eestisse, kust näiteks Maire Raidma, kelle elutöö see raadio on olnud, lahkus rohkem kui 30 aastat tagasi.
Raadiotegijate sõnum kodumaale kõlas aastavahetuse saate lõpus muusikapalana, mis ka Eestis tuntud Monty Pythoni sarja filmist «Briani elu»: ... Always look on the bright side of life.
Eesti meedia kitsas maailmapilt
Saksa intellektuaal Hans Magnus Enzensberger, kirjanik, luuletaja ja mõtleja, kes külastas 2002. aasta kevadel Eestit, sõnastas intervjuus Raadiole Vaba Euroopa siinset olukorda järgmiselt:
«Eesti avatusel on ka oma paradoksaalne külg. Kuigi ühelt poolt ollakse justkui muule maailmale avatud, pööratakse – mulle tundub – liialt vähe tähelepanu sellele, mis sünnib mujal maailmas. Ma olen Eestis analfabeet, ma ei oska seda keelt, aga siinseid ajalehti lapates torkasid silma värvilised pildid ja see, et jutt käib 95 protsendi ulatuses Eestist, justkui oleks ülejäänud maailm nii väike nagu pähkel ja Eesti nii suur nagu universum. See ei ole õige. Peaks rohkem teadma sellest, mis sünnib mujal maailmas. Võiks öelda, et see on isegi veider, see on vale maailmapilt, vale perspektiiv.»