Senise 13 tegevusaasta jooksul ei ole Eesti Instituut oma tegevuses Euroopast kuigivõrd kaugemale pääsenud. Kuid see-eest on Euroopas neli osakonda. Lääne-Euroopas toimub Eesti Instituudi tegevus Pariisi esinduse kaudu, Kesk-Euroopa jaoks tegutseb 1998. aastast alates Budapesti osakond. Põhjamaades on lausa kaks esindust: Stockholmis ja Helsingis.
Loomulikult ei ole võimalik (ega ka vajalik) Eesti kultuuri tutvustamist võrrelda suurriikide vastavate ettevõtmistega. Kasutades rohkem mitteametlikke kanaleid ja suurendades huvi Eesti vastu maailma estofiilide, muusika-, kunsti- ja kirjandushuviliste ning loomulikult ka võõrsil elavate eestlaste kaudu on samuti võimalik tutvustada meie kultuuri.
Eesti Caen’i Põhjamaade kultuurifestivalil
Heaks selliseks näiteks, kus Eesti suudab näidata end suurel üritusel, suures riigis, kus vaieldamatult võõrastel ja vähetuntutel on raske enesest jätta jälge, on novembri vältel Prantsusmaal Caen’is toimuv “Les Boréales de Normandie” — Põhjamaade kunsti- ja kirjandusfestival, millest võtab Eesti Instituudi vahendusel osa ka Eesti.
Sel aastal toimub Alam-Normandia vanu kultuurisidemeid Põhjamaadega taaselustada püüdev festival üheteistkümnendat korda ning 22.–30. novembril on kavas Eesti nädal, kuhu sõidab kohale arvukalt Eesti kirjanikke, muusikuid ja heliloojaid, samuti eksponeeritakse festivali ajal fotokunstnik Liina Siibi arhitektuurifoto näitust “Le Carceri”.
Kakskümmend Eesti kirjanikku prantsuse keeles
Juba tänaseks on Eesti Instituudi toel festivali jaoks välja antud kaks eesti autorite raamatut. Novellikogus “Pääsukesed” (“Les hirondelles”) on 19 eesti kirjaniku tekstid. Jutte on nii varem tõlgitud ja vähemasti prantsuse kirjandusringkondades teatud autoritelt, kui ka verinoortelt kirjanikelt, kelle loomingu jaoks on tegu üleüldse esimese tõlkega võõrkeelde.
“Pääsukestes” esindatud autoritest võib nimetada Jaan Krossi, Arvo Valtonit, Jaan Kaplinski, Mati Unti, Mihkel Mutti, kui nö. vanema põlvkonna autoreid ning Indrek Harglat, Kerttu Rakket ja Mehis Heinsaart kui kogumikus esindatud kolme “noorkirjanikku”.
Teine prantsuse keeles äsja ilmunud raamat on kooliõpetaja Eva Koffi näidend “Meie isa” (”Notre père”) — lugu lastest, kelle nende isa maha lasi. Näidendit mängitakse praegu Eesti Draamateatris ja seda peetakse üldse kõigi aegade parimaks eesti näitekirjanduse debüüdiks. Ka festivalil “Les Boréales” kantakse ette katkend näidendist.
Uus ja vana Eesti muusika Prantsusmaal
Kirjanduse kõrval keskendub festival ka muudele kunstiliikidele. Eesti puhul on Caen’i festivali kavas vast kõige olulisem koht muusikal. Nii annab kohalik sümfooniaorkester L’Ensemble mitu kontserti, millel esitatakse erinevate Eesti heliloojate loomingut. Esikohal on Arvo Pärt — nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas vast tuntuim eesti soost nüüdisklassika helilooja. Kuid L’Ensemble ei jäta kõrvale ka selliseid nimesid nagu Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve, Kuldar Sink ja Heino Eller.
Viis kontserti annab Caen’is, Rouen’is ja Pariisis Eesti vanamuusikaansambel Vox Clamantis, kellel juba mitu esinemist Prantsusmaal selja taga. Ka on Vox Clamantise kunstiline juht Jaan-Eik Tulve juba üle kümne aasta seotud prantsuse vanamuusikaeluga — 1992. aastast dirigeerib ta Pariisi Gregoriaani Koori. Oma seekordsel kontsertreisil ei laula vokaalansambel mitte oma traditsioonilist repertuaari vaid lugusid Arvo Pärdi uuelt albumilt “Annum per Annum”.
Eesti film kinematograafia sünnimaal
Eesti teemale on pühendatud ka suur osa festivali nädalavahetusekavast “Week-end Boréales” novembri viimasel nädalavahetusel.
Kirjandusdebattide kõrval, kust võtavad osa Jaan Kaplinski, Mati Unt, Arvo Valton, Eva Koff ja Tõnu Õnnepalu, on festivalikülalistel võimalus saada hea ülevaade Eesti filmikunstist. Näidatakse nii nuku- ja joonisfilme kui ka valikud uuematest Eesti videofilmidest. On iseenesest tähendusrikas, et kinokunsti sünnimaal esindab Eestit filmiprogramm, mis seejuures on ka väga erinev vendade Lumiére’ide omaaegsest kinokunstist. On ju nii Eesti multifilmid kui ka videokunst leidnud rahvusvahelisel areenil äramärkimist oma uuendusmeelse ja traditsioone eirava lähenemisega ning, mis siin salata — tekitanud seeläbi paljudes vaatajates võõristustki. Kuid ka see on üks nendest Eesti kultuuri märgatud märkidest, mille kaudu on võimalik ilma riiklikke kampaaniaid tegemata pöörata tähelepanu meie kultuuri omapärasusele ja huvitavusele. Sest just need ongi märgid, mille kaudu Eesti Instituut püüab Eesti kultuuri laias maailmas näidata — kui midagi teistsugust ja tähelepanu köitvat.
Peeter Helme,
Eesti Instituudi toimetaja
Eesti Instituut ja “Les Boréales”. Peeter Helme
Eestlased Eestis | 15 Nov 2002 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
