Ei hakka lugejat siinkohal tüütama käimasoleva USA Iraagi sõja üksikasjadega, sest televisioon toob ööpäevaringselt kõik sõjaväljal ja õhuruumis toimuva halastamatu järjekindlusega meie kodudesse. Lisaks sellele arenevad sõjasündmused sellise kiirusega, et meie teosammul liikuv ajaleht suudaks teile pakkuda vaid lootusetult vananenud uudiseid.
Tuleb imetleda 1. sajandil elanud Rooma väejuhi ja riigimehe Gaius Julius Caesari tarkust, kes ütles, et sõda on õnnemäng. Vahepealsed sajandid on maailma tundmatuseni muutnud, ent see tõdemus püsib! Sõjaõnn on heitlik — liitlasvägede muretult alanud rünnak, mis pigem sarnanes muretu jalutuskäiguga Iraagi lõunaosas, on nüüdseks omandanud üsna traagilise näo. Esimeste vangide võtmisest indu saanud Iraagi sõdurid on peatanud põhja liikuvad liitlasväed või vähemalt nende edasiliikumist raskendanud.
Maailm on selgelt jagunenud sõja toetajateks ja vastasteks. See jaotus ei pruugi kulgeda mööda riigipiire, sest mõlema leeri esindajaid on igal maal. Ajal, mil Bagdad vappub pommiplahvatustest, korraldatakse enneolematult suurel arvul ja osavõtjaskonnaga protestiaktsioone ning kuuldub räigeid süüdistusi nii Ühendriikide kui president George W. Bushi aadressil. Jääb mulje, et sõjavastaseid on märksa rohkem kui pooldajaid, aga nende väljaastumised on ka märksa lärmakamad ja vägivaldsemad. Siis muidugi veel need, kes iialgi tänavaile märatsema ei lähe, kuid oma sisimas pole käimasoleva sõja ja selle põhjendatusega sugugi nõus.
Pöörakem siinkohal pisut tähelepanu sellele, kas ja kuivõrd puudutab sõda Eestit ning kuidas on sellele kodumaal reageeritud.
Küllap teame kõik, et Eesti riik on valitsuse otsusel asunud koalitsiooni poolele, kes peaminister Siim Kallase sõnul on otsustanud Iraagi desarmeerida. Iga riik on sunnitud langetama valikuid. Eesti valik oli muidugi ajendatud ja motiveeritud soovist pääseda NATOsse. Kirjanik Ülo Tuuliku sõnul tuli Eestil kui väikeriigil USAga ühineda „vabatahtlikult sundkorras”, mida pole teadupärast ka eitatud. Kunstnik Endel Saarepuu leiab aga, et need, kes on praegu sõja vastu, pooldavad kaudselt inimeste piinamist ja mõnitamist Iraagis. Mitmed teised avaliku elu tegelased, poliitikud ja loomeinimesed kinnitavad, et nad on küll sõja vastu, kuid mõistavad, et Eestil polnud teist valikut. On ka neid, kes süüdistavad valitsust orjaaja mentaliteedis, hirmus ja pugejalikkuses. Sellistelt tahaks küsida, kuidas oleksid nemad käitunud peaministri või presidendi ametis. Kas käega löönud tohututele kulutustele, loobumistele ja aastatepikkusele tööle euroatlantilistesse organisatsioonidesse pääsemise nimel? Vaevalt oleks küll sedalaadi sirgeseljalisus tulnud kasuks meie riigile ja selle tulevikule. Tasub ka ehk meenutada, et mitmed varasemad kompromissid on end siiani õigustanud.
Et mitte jääda üldsõnaliseks, olgu siinkohal ära toodud EV valitsuse ametlikud seisukohad Iraagi küsimuses:
Mõistame Iraagi desarmeerimise vajadust. Maailm vajab kindlat veendumust, et Iraagi territooriumil pole massihävitusrelvi. On kahju, et Iraak ei kasutanud võimalust seda probleemi rahumeelselt lahendada.
Loodame, et vajalik on minimaalne ja lühiajaline jõu kasutamine ning et õnnestub vältida humanitaarkatastroofi ja et sõjategevus ei too kaasa suurt põgenikevoolu.
Iraagi desarmeerimise kõrval peab sõjaline sekkumine kaasa tooma ka leevenduse Iraagi rahva olukorrale. Ei tohi tähelepanuta jätta rahva varustamist toiduainetega. Kõiki Iraagi resursse tuleb kasutada Iraagi rahva huvides. Iraagi rahvas peab kiirelt saama õiguse rääkida kaasa oma maa saatuse kujundamisel.
Konfliktijärgsel ülesehitustööl peab olema tagatud ÜRO keskne roll. Kaasatud peab olema võimalikult lai ring riike.
Eesti on valmis vastavalt vajadustele ning oma võimalustele kaasa aitama konfliktijärgsele olukorra reguleerimisele ning ülesehitustööle Iraagis.

Märkmed: