Selgunud on festivali kolm peaesinejat, kellest kõige tuntum on tänapäeva jazzi üks hinnatumaid artiste pime USA lauljatar-pianist Diane Schuur. Pärast oma esimese Grammy-võitu (1987) on teda tihti võrreldud jazzmuusika Suurte Leedide Sarah Vaughni ja Ella Fitzgeraldiga. Schuur svingib kütkestavalt, tal on nõtke bluusitunnetus ja tema improviseerivat scat-laulu peavad kriitikud võrratuks.
“Jazzkaarele” jõuab ka üks maailma jazzmuusika uusi tähti, Kamerunist pärit bassist ja laulja Richard Bona. Silmatorkavalt kiire on olnud 35aastase muusiku kerkimine staaride hulka. Bona on laval karismaatiline naeratav päikesepoiss; bassistina peetakse teda üksmeelselt virtuoosiks, tema lauluhääl on lüüriline ja väljenduslik, kusjuures sageli laulab ta emakeeles, douala keeles.
Erutavalt moodne ja vali sõna põhjamaises jazzmuusikas on norra klahvpillimängija Bugge Wesseltoft, keda praegu üksmeelselt kiidavad Euroopa jazziväljaanded. Kuigi ta on musitseerinud koos enamiku oma kodumaa jazzikuulsustega, pole tema enda looming klammerdunud põhjamaise jazzi jaheda rahu vormelitesse. Wesseltofti house-biitidega jazzmuusika kuulub pigem tänapäevase klubikultuuri õhustikku ja selle üks osa on stiile segustav DJ-mentaliteet.