Bussijaamas on mul vastas muhe eestlasest härrasmees. Ta viib mind kõigepealt kauni järve kaldal asuva teaduskeskuse juurde, kus on põdrad, hiigelsuured kuused, inglid, jõuluvanad ja väga palju muudki põnevat — kõik tehtud jõulutuledest. Jõulutuled säravad paljude majade küljes ja ees. Järgmisel hommikul heliseb telefon. Üks kurb üksik eestlane helistab vanadekodust ja ütleb, et ärgu õpetaja parem talle külla tulgu, sest ta on veidi tõbine ja vaevalt, et kedagi ta juurde lastakse.
Õpetaja aga läheb ikka. Uksel tuleb kummikindad kätte tõmmata ja valge mask näo ette panna. Ja seal ta lebab. Ainus elusolev lähedane sugulane — õde, elab Lätis. Oi, kui palju rõõmu on ta näos, kui näeb, et õpetaja julgeski tulla teda vaatama. Kuulen lugusid tema põgenemisest, rännakutest võõrastel maadel. Valge mask suu ees, kummikindad käes, loen jõuluevangeeliumi kodunt eemal olevatest Maarjast ja Joosepist. Laulan „Püha ööd“. Millegipärast on klomp kurgus. Kui silmad avan, näen suuri pisaraid, mida mees kiiresti käeseljaga ära pühib. Ta on läbisegi rõõmus ja kurb. Palub, et järgmisel korral tulles jagaksin talle armulauda. Ja siis on aeg minna jõuluteenistust pidama. Soome kirikusse tuleb kokku üle 20 eestlase. Nad on lõpmata tänulikud. Osa neist on tulnud 200 km kauguselt, et laulda eesti keeles jõululaule ja kuulda sõnumit suurest rõõmust, mis saab osaks kõigile rahvastele. Jälle lendab buss oma viietunnilist rännakut. Jõuan oma Toronto kodusse südaööl. Olen väsinud ja õnnelik.
See on uskumatuna tunduv kuu. Jõulupuult jõulupuule. Pensionäride klubi, eesti meeskoori, Peetri koguduse koori, piibliringi, maakonna seltside, Vana Andrese koguduse, Peetri koguduse, bibliograafiaklubi, eesti lasteaia ja eesti kooli, eesti vanadekodu ja Eesti Kodu jõulupuud. Kõik üritused algavad palvega. Kõigil oodatakse õpetajalt jõulukõnet. Kõikjal on lõpmata tänulikud inimesed. Vist on igal pool veidi tõmbetuult, sest paljud mehedki pühivad vargsi pisaraid. Nad on nii lõpmata armsad ja hardad. Üle 100 Eesti Kodu elaniku tuli jõulupuule, lõpuks ka jõuluvana. Tal on kingitus ka ühele vanale memmele. Minu kõrvalolija sosistab, et memm oli kaua haige ja on ime, et ta üldse peole tuli. Arvatakse, et talle tuleb kingitus niisama kätte anda, lihtsalt selle eest, et ta väga palju head on teinud, kui ta oli veel terve ja noorem. Aga ei! Memm ajab end oma kepi najal püsti ja ütleb, et ta laulaks jõuluvanale, aga aidaku teised teda ikka ka. Ja ta alustab vaikselt „Püha ööd“. Tal on ilus hääl. Ja äkki laulavad ka kõik teised — laulavad väga vaikselt, nagu sahistaks tuul lehtedes. See on imeline, kuidas nad hoolivad, toetavad, aitavad, rõõmu tunnevad, et on koos. Kohe alguses, esimese ühislaulu ajal, võtab mu abikaasa mul varrukast ja ütleb: „Kuula, kuidas nad laulavad!“ Nad laulavad kogu hingest. Üks, enam kui 80 -aastane väärikas proua räägib mu abikaasale oma Eestist mineku loo. See oli 59 aastat tagasi. Tal oli väike laps kätel, kui tuli isa, öeldes, et mingu nüüd tütar kiiresti koos lapsega sadamasse ja põgenegu. Siis ulatas ta võtme sõnadega: „See on meie Tallinna kodu võti. Küllap te jõuluks ikka tagasi tulete. Siis saad sisse, mistahes ajal sa ka ei tuleks.“ Selline oli kord paljude minejate ja jääjate lootus — et jõuluks kohtuvad nad taas. Möödus palju jõule ja mitte kõik ei jaksanud ära oodata.
Toronto kahes eesti luterlikus kirikus on jõuluõhtul kõik kolm jumalateenistust inimesi pilgeni täis. Hinnanguliselt ligi 3000 eestlast. Päris palju on ka nooremaid inimesi ja lapsi. Jälle tunnen üht kummalist soojust hinges ja tundub, et on tõmbetuul minugi silmadest läbi puhumas, kui peale jõulujutlust tõuseb 1500 eestlast püsti ja dr. Roman Toi mängib orelil „Su üle Jumal valvaku…“. Tajun, et siinsed mõtlevad sealsete peale ja paluvad oma isamaale Jumala õnnistust.
Palju peetakse perekondlikke jõulupidusid. Aetakse juttu, lauldakse jõululaule. Kellelgi pole äraminemisega kiiret. Ja laual on loomulikult sülti ja verivorsti, hapukapsaid ja pohlamoosi. Sealiha asendab kalkun. Ma pole siin näinud äraaetud perenaisi. Köökides ja toitude ettekandmisega tegelevad peamiselt nooremad. Peetri kiriku kõrval oleva urnimüüri ees põleb jõuluööl palju küünlaid.
Jah, selles hiigelsuures linnas, kus elab pea kaks korda enam inimesi kui kogu Eestis, peavad tuhanded eestlased jõule, laulavad neidsamu jõululaule, mida lauldakse Eestis, mõtlevad elavate ja lahkunute peale ja oma isamaa peale. Nii lõpmata hea ja kodune on olla võõrsil omade keskel ja tunda, et omad on sind vastu võtnud ja et sul on ruumi paljudes majades, et oled oodatu.