Jürgen Ligi, riigikogu liige (Reformierakond)
Eesti on saamas sõjakangelase, kellest oleme puudust tundnud Lembitu aegadest saadik – Vahva Leitnandi – nimeks Väli. Ta annab ninanipsu igale NATO kindralile, ta paneb suu kinni peaministril ja jageleb kaitseministriga. Tegelikult pole asi üldse naljakas. Keskmisest kaitseväelasest lobedama jutuga ja eestikeelsem, relvade ja lahingutaktika alal kahtlemata proff, võib ta mõjuda veenvalt.
Ajalugu õpetab, et politiseeruvad sõjaväelased teevad ühiskonna kergesti haavatavaks. Seepärast kehtib tsiviliseeritud maailmas aksioom ja mantra: kaitseväe üle olgu tsiviilkontroll ning kaitsepoliitika on valitud poliitikute, mitte ohvitseride otsustada.
Lugu ei vääriks emotsioone, kui tegu poleks tankistiga. Viimasel ajal imbub uudiseid sõjaväelaste vastuseisust NATO koostööst johtuvale arengule kaitseväes. NATO ametnikke on nende endi sõnul saadetud modernsete doktriinidega piltlikult öeldes Kuu peale, ning välisdiplomaadid on hakanud küsima, miks me ei ütle, et me NATO-sse ei taha.
Kaitsepoliitiline kahestumine
Ebasõjaväelasliku poliitavalduste peateemaks on vastuseis armee professionaliseerumisele. Ehkki ka kaitseministrid Sven Mikser ja Margus Hanson kangelaslikult kuulutasid, et Eestisse jääb ainult sundajateenistus, näitab tegelik elu vääramatut liikumist kutselisuse suunas. Sest teisiti pole turvaline kaitse tänapäeval võimalik. Mõnekuine ajateenistus saab toota vaid kahuriliha, mõttetut kaitsena arvukama ja hästirelvastatud vaenlase vastu ning ohtlikku ja tülikat omadele. Lisaks ületab ohvrite arv totaalkaitse korral väikerahva taluvuse piiri.
Poliitiliselt oleme olukorras, kus reaalset sõjaohtu lähiajal pole. See on saavutatud tsiviliseeritud ja demokraatlikule riigile omase diplomaatia, tsiviilkontrolli ning NATO-integratsiooniga. Ohuolukorra puhul pole meil muud pääsu kui koostöö tugevamatega. Nende reageerimisaeg pole pikem kui asiaatlike hordide oma rünnakul või meie oma totaalkaitse 90 päeva mobilisatsiooniks. Koostöö eeldus on osalemine NATO-s professionaalselt ja tänapäevaselt, mitte oma olematu massiga. Siin pole abi jutukatest leitnantidest ega eelmisteks sõdadeks valmistuvatest polkovnikutest.
On kurioosne, et isikuvabadustega ja muutuvate soorollidega ühiskonnas elab uskumus, et iga mehe põhikohus on hoida sõjanui ühes ning kulutada relvatäristamisele parimaid aastaid. Kuna sõduriromantika on tihti ka poliitikute, ametnike ja ajakirjanike jaoks klubiline tegevus ja spordi aseaine, on me ajakirjanduspilt sel teemal alatasa viltu. Kõmistatakse arhailisi loosungeid tervest püsse haaravast rahvast ning üleüldisest sundteenistusest kui ainsast kaitsetahte tekitajast. Veider, kuid tõsi, sund väidetakse toovat suurema tahte kui vaba valik.
Ei saa olla nõus, et diplomaat, kes korraldab julgeolekut määravaid välissuhteid, pianist, kes hiilgab kultuurisaadikuna või järjepidevat pühendumist vajav tippsportlane pole olulised kaitsetahte seisukohalt, kuni nad püssi ei kanna. Jant Martin Müürsepa sõjaväekohustuse üle oli vaid üksiknäide, karjäär, õppimine ja miks mitte eraelulised põhjused teevad sundteenistusest valusa tõkke paljudele. Osa mehi, mis seal salata, on ka füüsise või vaimu tõttu sõjaväkke sobimatud ning neid on ohutum hoida relvist eemal.
Vaba ühiskonda peaks kuuluma ka vabadus valida ametit. Sõjaväelase kutse puhul pole karta sobivate soovijate puudust, kasutada on eri aastakäike ja on kaitseliit. Kui keegi räägib, et sõjaväelastele palka maksta on kallis, tuleb meenutada, et tasuta lõunaid pole. Kes maksab, on küsimus. Selgub, et sundteenistuse maksavad kuhjaga kinni noored parimas eas poisid oma aja, õppimise, karjääri, eraeluga. Aga peaksid maksma kõik maksumaksjad, nagu ikka üldistes huvides tehtava töö eest. Ja see ongi riigikaitsekohuse täitmine.
Kõige kallimaks läheb sundteenistus kaitsevõimele, sest sundvärvatuist kuudega tõhusat sõdurit ei kasva.