Kui teie ja Siim Kallase käitumises kuriteokoosseis 10 miljoni dollari afääris puudus, nagu kohtud on öelnud, siis öelge: mis on selle inimese nimi, kelle käitumises on kuriteokoosseis seoses sellesama 10 miljoni dollari asjaga?
Saate ilmselt väga hästi aru, et niisugusele küsimusele ei ole kellelgi teisel peale õigusemõistjate õigust vastata, isegi kui selline vastus olemas oleks. “Koosseis” on raudkindlalt neil, kes selle raha ära varastasid. Aga neid pole siin keegi otsinudki, kuna nad ei ela Eestis ja mis olulisem: ei osale ka Eesti poliitikas.
Olen raamatus analüüsinud üldteada ja tõendatud fakte ning teinud neist loogilisi järeldusi. Kui nende alusel mõni nomenklatuurne jurist soovib mingi “koosseisu” komponeerida, siis saame näha. Enamjaolt loendasin seal rumalust, kergemeelsust ja naiivsust.
Kas kunagi on võimalik tõde päevavalgele ja raha tagasi tuua?
Raha oleksime võinud arvatavalt küll tagasi saada, kui sellega kohe oleks tegelema hakatud. Praegu tundub mulle, et mis tahes kujul rahvusvahelise nõude esitamise korral tolle ·veitsi panga vastu, kelle kontolt see raha pihta pandi, leiavad tolle palgatud advokaadid kümneid kaalukaid argumente, mis kinnitavad, et selle panga süü on ebaselge.
Eestlased ju ise on arvanud, et nad ise varastasid. Need argumendid on vaevarikka pika-ajalise uurimistööga kogunud kaheksasse toimikusse meie oma keskkriminaalpolitsei ja meie oma raha eest. Sellele juhtis kohtu tähelepanu omaaegse miljoniprotsessi ajal ka minu advokaat Simon Levin. Seega on Eesti maksumaksjad maksnud kinni võimaliku süüdlasepanga advokaadi kodutöö. ·veitslased hingasid muidugi kergendatult, kui siin see mäsu lahti läks. Nad said kohe aru, et nende vastu korraliku kahjutasunõude esitamiseni, veel vähem selle rahuldamiseni, asi kunagi ei jõua.
Kas võiksite rohkem rääkida Abrami ·eri (vahendas 10 miljonit tehingut – toim) osast selles äris?
Milleks muidu komandeeriti mind korduvalt ·eriga küll Soome, küll ·veitsi. Et lävimisel mingeid tema eriteadmisi või iseärasusi mulle silma ei hakanud, siis mõtlesin, et ilmselt teab president midagi niisugust, mida nõunik ei tea. Et Ametiühingu-Siim oma nõunikul Viru-Aabramiga lasi keerulisi rahvusvahelisi finantskombinatsioone põimida, seda lugesin kunagi hiljem alles ajalehtedest, kui pauk oli juba käinud.
Ma arvan, et president teadis väga hästi Eesti Panga finants-agendiks tõstetud ·eri isikut, ainult loll nõunik ei teadnud.
Kas tänapäeval on võimalik kaotada raha nii, et selle liikumisest mingit jälge ei jää?
Saan aru, et te ei esitanud seda küsimust pelgalt teoreetilisest huvist. Avalikustatud teabe alusel tean minagi, et ka kõne-aluste kadunud dollarite teekond on küllalt täpselt kaardistatud: Eesti Panga väliskontolt ühes USA pangas PEP-i väliskontole sealsamas (laen), siis PEP-i väliskontolt kontraktis näidatud ühele Šveitsi panga väliskontole (investeering). Sellelt kontolt võtsid selle raha välja Paradiso S.A.L.-volitatud isikud, paraku esitamata selle raha tagastamist garanteerima pidanud kolmanda panga garantiid. Isegi aitäh ei öeldud. Miks garantiid ei esitatud ja kuidas nad selle raha ilma seda tingimust täitmata ikkagi kätte said, jääbki mulle arusaamatuks.
Või ei olnudki PEP-i ülekandes sellist tingimust ·veitsi pangale esitatudki? Või kui esitati, siis miks teine pank seda ei täitnud? Mina vastust neile küsimustele kaheksast kohtutoimikust ei leidnud.
Kuidas mälu äkki tagasi tuli? Kohtuprotsessi ajal oli sellega probleeme.
Kui palju te Eesti Panga telgitagustest enda teada jätsite?
Raamatu eesmärk polnudki mingid paljastused. Ehkki jah, seal on asju, millest pole varem eriti kusagil räägitud. Uskuge või mitte, aga ma püüdsin näidata, kuidas meie riigis tähtsaid otsuseid tehakse, kui juhuslikud on sageli nende tegemise motiivid ja kui juhuslikud võivad olla need inimesed, kellega seesuguseid asju üldse aetakse.