Alul oli mõte teha ainult näitus, kuid asi kujunes hoopis teistsuguseks. Paljud kunstnikud olid nõus armastusega tehtud esemeid ka müüma. Ostjatel oli rõõm saada omapäraseid asju, kas endale või edasi kinkimiseks. Siiski olid igal kunstnikul mõned eriti armsad esemed, mis müügile ei läinud.
Vaadata oli ka muud kui käsitöö väljapanekuid. Vurasid vokid, mille taha külalised võisid istuda ning Tiina Etsi juhendamisel proovida kätt ketramisega. Eriti suurt huvi näitasid üles poisid ja tüdrukud, kes olid just Washingtoni eesti koolist tulnud. Mõnel isegi läks see päris libedalt.
Kunstinäituse idee autor oli Washington Eesti Seltsi esinaine Maria Pedak-Kari, kes ütles, et asi oli mõttes kujunenud umbes kaks aastat. Ta oli avastanud, et kohalike eestlaste seas on paljusid, kes teevad mitut liiki käsitööd ja tarbekunsti. Esialgu pidas ta nõu nelja kunstnikuga, kes olid nõus kaasa lööma oma väljapanekutega. Esimesed neli olid Katrin Eliste, Tiina Ets, Tiiu Kera ja Kaja Kool, kellele hiljem liitusid Ann-Katrin Lazzell ja Ants Leetmaa. Maria arvas, et hoolimata külaliste arvust saavad kunstnikud tunnustust ning eestlased omavahel koos olla.
Tiina Ets, kes on harrastanud ketramist sellest saadik, kui ostis oma esimese voki Uus-Meremaalt pärast Austraalia ESTOt, oli kohal mitmekülgse väljapanekuga. Sinna kuulusid m.h. mitme villasordi näidised. Tiina on aastaid käsitööd teinud, aga ketramisest on saanud tema lemmikharrastus. Tiinalt oli väljas ka palju vilditud töid. Seal oli kergeid salle, ühed villa sisse vilditud siidiga ja teised siidi sisse vilditud villaga. Üks huvitav väljapanek oli vilditud sõlgede kohta, mis on Eestis hetkel väga moes. Tiina valmistab esemeid nii nuno-, märg- kui ka nõelviltimise tehnikas.
Ants Leetmaa näitas oma modelleerimis- ja nikerdustöid. Välja pandud oli neli puidust plaati, millesse Ants oli nikerdanud reljeefis näod. Olid ka savist töödeldud kujud, millest tehti vormid ning neisse sai valada mitmeid materjale nagu kipsi ja plastmassi, paljundades esimest kuju. Ants hakkas selle kunstiga tegelema 4 aastat tagasi, kui jäi pensionile. Ta võttis mõned kursused, aga sai aru, et kursustel õpetati materjalide omadusi ning töötlemise tehnikat, kunstiline and pidi inimesest endast tulema.
Ann-Katrin Lazzellil oli lauatäis heegeldatud esemeid. Seda kunsti on ta juba kolm aastat harrastanud. Põhilise tehnika oli õppinud vennanaiselt. Nakatunud heegeldamispisikusse, on nüüd näpud alati tegevuses. Ann-Katrin valmistab ka jõulupärgasid, mis on just sel aastaajal väga sobivad.
Järgmise laua juures leiame Katrin Eliste sulatatud klaasesemete väljapanekuga. Esemete valmistamiseks on vaja taustklaas, mille peale kujundatakse ilus muster, kasutades vastavas suuruses ja värvides klaasitükke. Siis pannakse ese ahju, milles kuumutatakse teda kuni 1400 F (760 C), et klaasitükid sulaksid kokku taustklaasiga. Pärast mitmetunnist jahtumisaega, mis lubab klaasi sisepingetel rahuneda, saab eseme ahjust välja võtta. Kui on vaja nõgusat eset, pannakse klaas taas ahju, aga kuumutates vaid kuni 1250 F (677 C), et klaas vajuks kausikujulisse vormi, mille peale ta on asetatud. Katrin teeb tarbeesemeid ja väiksemaid iluehteid.
Tiiu Kera on tikkija. See on kunst, mida ta on lapsepõlvest saadik harrastanud. Välja pandud olid mitmesuguseid tikitud esemeid. Ka ameeriklastel on huvi selle kunsti vastu ja Tiiu on ameeriklastest tikkijate grupi kaks korda Eestisse viinud, kus nad külastasid eesti käsitöökeskusi. Tiiul oli välja pandud tikanditeemalisi raamatuid nii eesti kui inglise keeles. Sülearvutil jooksid videod ja fotod laulupeost ja Eesti vaadetest, mida inimesed jäid suure huviga vaatama.
Loodetavasti toetab Washingtoni Eesti Selts jälle seda ettevõtet. Külastajana on lootused suured, et sarnane näitus-müük toimuks ka järgmisel aastal, aga juba suuremalt ja laiemalt.