Eesti on sild meie ellu. Võid elada küll kaugel, kuid lähedale jääb ta ikkagi. Eestis on meie ühine kultuurivaramu, meie juured. Eesti kasvab. Areneb. Igal hommikul on tal pisut teine nägu.

Jõudsin tänavu Eestisse siis, kui Võidupüha paraadid ja jaanipäeva tähistamised olid jäänud seljataha. Ometi polnud põhjust rõõmuks. Kogu kevade/suve jooksul oli seal olnud põud. Numbrid kraadiklaasil kõrged ja vihma ei kusagil. Kanadas oli kevad just ümberpöördult vihmane ja päikesepaisteta. Nüüd oli see minuga koos ka Euroopasse jõudnud. Kui üks põllumeeste eestseisja mind Tartust sik sak läbi Kesk-Eesti Saaremaale sõidutas, veendusime, et seemneivad olid läinud jõuliselt kasvama ja andnud majanduslikult murelikele põllupidajatele neile kuuluva ülalpidamise. Uhke oli näha nende nii hoolikalt korrashoitud viljapõlde lokkamas.

Olgu siin ka märgitud, et neil peateede ääremaadel toimus ka viimase E.V. valitsuse langus, kus võõramaa ärimehed pidid alla andma nende raudtee ärastamise nurjumisele.

Mitte üksnes Eesti põllud, vaid ka puhtad, korrastatud linnad vaimustasid mind. Tartu südalinn, eriti Raekoja väljak imponeeris ehituste pastellvärvide üksteisega sulamisega ühtseks tervikuks. Ainult Raekoda ise mõjus ebakõlana järsult terava eritoonina, armastavate tudengite kuju tagafoonil.

Tallinn on samuti muutumas üha rohkem ja rohkem Põhjala pärliks. On ikka suurlinn küll, nõukogudeaegne räpakus on sealt nüüd kadunud. Maas pole ühtegi paberitükikest. Siin on tegemist rahva üldise ilumeele ja enesedistsipliiniga. Eestlased kuuluvad Läände ja mitte Itta.

Omanäolisena mõjus Saaremaa oma kadakaväljade, lugematute merekäärude, saarte ja laidudega. Pole siis ime, et 600 soomlast on Saaremaale kinnisvara muretsenud. Kuressaare on saanud tõeliseks unistuste ja oma tervist parandavate inimeste kohaks, võistlemas mandril oleva Pärnuga, kuhu autoga kiiremini pääseb. Kuressaarde aga tuleb turiste üha rohkem juurde ka Läänest. Linn on nüüd saamas neljandat mudaravilat. Tung Kuressaarde on viinud seal majade ja korterite hinnad Tallinna tasemele ja arvatakse, et see trend kestab veel edaspidigi, kui ollakse juba Euroopa Liidus.

Võrratu on sealne kogu Baltikumis kõige paremini säilinud loss selle ümber oleva jalutusteega pargis. Muda lossivalli ümber olevast veest on nüüd kõik puhastatud ja merega ühendatud vee liikuma panemiseks. Merepoolselt küljelt avaneb meeliülendav vaade merele, jahisadamale ja ujumisalale. Inimesed armastavad seal oma mõtetes istuda ja tõmmata kopsudesse puhast, karget mereõhku.

Linnas on palju huvitavaid restorane, kohvikuid, müügikohti. Pole siis ime, et Kuressaares ja tervel Saaremaal korraldatakse mitmeid väljapaistvaid kultuuriüritusi. Minu sealoleku ajal esinesid lossipargis Gruusia lauljad ja tantsijad.

Paar aastat tagasi kirjutas „Meie Maa“ ajakirjanik Tõnu Anger, et Suur Tõll äratatakse. Nüüd on Kuressaare veskituulikus Suure Tõllu tuba ja 24. aprillil avati Mere hotelli ees Tarmo Kangro suur pronksist kuju Suurest Tõllust ja ta naisest Piretist: kuidas nad kannavad merest oma turjal välja kaladest täis paati nii, et kalu isegi maha kukub. Selle kuju all oli nii palju turistidest pildistajaid, et tuli lausa järjekorda võtta. Tõnu Anger ütles, et teeb täiendavaid uuringuid Tõllu lugudest ja et ehk varsti see raamat võiks ka ilmuda: kus Massi nõmmel Suur Tõll kord oma peamisi võitlusi pidas, kus on toimunud vihased võitlused venelaste ja sakslaste vahel Teises maailmasõjas ja kus toimus ka I Saaremaa laulupidu a. 1863 Sõrve Laulupeo nime all, mida tähistatakse 2003.a.

Kärlapoolne teeots Suure Tõllu haua juurde on nüüd viidaga märgitud. Tee ise on aga jäänud vähekasutatuks ja metsa sees on kohti, kus auto pealt kokku kasvanud puudega koopast läbi peab sõitma. Ei ole väliseid märke, et Suur Tõll oleks äratatud. Talud selle tee ääres on enamasti kadunud. Sõda oli elanikud Itta ja Läände viinud. Rikkus pole sinna veel jõudnud. Maa vajab rohkem inimesi ja ettevõtlikkust. Kõiki asju korraga saada on võimatu.

Üks esimesi projekte, mis Saaremaa tegelaste globaalsel nõupidamisel Võhmas 1991.a. tõstatati, oli Saaremaast põhjaliku teose väljaandmise vajadus. Selle suurteose I köide, Saaremaa 1 — Loodus, aeg, inimene — ilmus Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt just minu Eestisse jõudmisel. Toimetajad Heino Kään, Heino Mardiste, Riia Nelis ja Olavi Pesti. Lehekülgi on 623. Samuti ilmus nüüd sama kirjastuse väljaandel Ago Kullergo Muhu — Loodus, aeg, inimene. Lehekülgi 660. Suur Tõll on siis ikkagi tõusnud oma vaimsusega!

Arvamus

TRENDING